Vaevalt manna täit rahuldust pakkus. Tegelikult võis see leib taevast olla lausa masendav. Vaata vaid, mil viisil see tuli ja kuidas seda tuli koguda.

Probleem ei olnud selles, et helbelisest valgest värgist oleks puudus olnud. Vastupidi, seda oli palju. Sõna otseses mõttes kattis see kuuel hommikul nädalas maapinda. Oli vaja vaid korv võtta ja see kokku kühveldada. Iga inimese kohta tuli koguda iga päev kannutäis¹⁴ ja kaks korda nii palju reedel, et sellest jääks piisavalt üle hingamispäevaks.

Just sel hetkel muutusid asjad problemaatiliseks. Miks mitte koguda mitu kannu päevas, et seda säilitada mustadeks päevadeks, haiguse või vanaduse ajaks? Lõppude lõpuks, ega mured jää tulemata.

Aga nii see ei toiminud. Kummaline värk, see manna. Kusjuures see säilis üsna hästi reedest hingamispäevani, aga igal muul päeval varuks kogutud manna oli järgmiseks päevaks usse täis ja haises. Manna ei pidanud vastu isegi maa peal. Kõik, mida ei olnud kogutud (isegi reedel), sulas iga päev kuuma päikese käes ära. Salapärane lugu. Reedel kogutu säilis korvis hingamispäevaks, kuid kui seda ei kogutud, sulas ära. Seega need, kes ei kogunud reedel topelt, pidid hingamispäeval kannatama tühja kõhtu. Peagi said iisraellased manna abil mitmeid õppetunde hingamispäeva pühaduse ja hingamispäeva pidamise kohta.

Kuid manna annab ka murede kohta rakendatava õppetunni. Nii nagu iga päev oli varuks mannat, nii on iga päev ka varuks muret. Ja nii nagu manna läks haisema neil, kes püüdsid seda varuda, nii purustab ja saastab mure nende elu, kes püüavad koguda rohkem kui nende igapäevane jagu.

Mannaga on ainus viis usaldada päevast päeva Jumalat. Ja see on ainus viis ka elumurede puhul.

¹⁴ u 2 liitrit. Vrd „Kann on kümnes osa poolest vakast.“ 2Ms 14:36. Toim.