Enne kui kiirustad palvekambrist uuele päevale vastu, on veel üks oluline asend. Jah, te olete mõne viimase minuti jooksul Jeesusega Vaimu kaudu „vestelnud”. Kui sa avasid Tema Sõna, rääkis Ta sinuga püha ajaloo (oma loo) kaudu. Ja kui sa mõtisklesid Tema loo üle, vastas sinu süda Talle. Kas siis kõik need minutid kokku pole palvetamine? Muidugi on. Ja nende minutite lõppedes võiksid oma „sisemisest pühamust” välja astuda, teades, et oled Jumalaga dialoogis olnud.

Aga kas ma võin soovitada, et lõpetaksid seekord Jumalaga põlvedel? See on tuttav kummardamise asend. Ja sellesse asendisse kutsub psalmist meid tänases tekstis: „Põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette.” Lõppude lõpuks seda tegid inimesed Jeesusele lähenedes sageli. Kui Ta tuli muutmisemäelt alla, meenub sulle meeleheitel isa, kes jooksis Päästja juurde ja põlvitas Tema ette. (Mt 17:14) Seda asendit pidas Jaakobuse ja Johannese ema endastmõistatavaks, kui ta tuli oma kahe poja pärast Jeesust paluma. (Mt 20:20) Isegi pidalitõbine, kes soovis meeletult terveks saada, langes Jeesuse ette põlvili. (Mk 1:40)

Miks põlvili? Sest see on füüsiline kinnitus minu mõistusele ja südamele, et ma kummardan universumi Jumalat. Jah, Ta on mu igavene sõber. Ning jah, Jeesus on ikka veel seesama ligipääsetav kaaslane, kes Ta oli kaks tuhat aastat tagasi. Kuid ma meenutan sulle, et kui sina ja mina oleksime võimelised nägema Kristust niisugusena, nagu Ta on praegu, ei oleks meie reaktsioon teistsugune kui Jeesuse kõige lähedasemal sõbral, kes Tal siin maa peal oli. „Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu.” (Ilm 1:17) Kui Jeesus tuli oma eaka sõbra palvekambrisse sellel Patmose kaljusaarel Egeuse meres – sel ajal kui Johannesel oli isiklik pühendushetk Jumala ees –, ei saanud isegi nende lähedane sõprus muuta Johannese hetkelist reaktsiooni austatud Kristuse ees! Ta langes Tema ees näoli maha.

See on seesama Jeesus, kellega kohtud sina oma palvekambris. Seega, isegi kui sul ei võimaldata austatud Päästjat füüsiliselt näha – veel −, lõpeta oma palveaeg põlvili Tema ees. Selles asendis päästetakse sinu mõistus ja vaimu valla kummardama Issandat Jumalat „kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga.” (Mk 12:30)

Missugune oleks parem moodus käia Jumalaga kui edasi põlvedel?