Väike inimene palus ja nurus Suurt inimest, et too süütaks talle säraküünla. Väike inimene oli nii väike, et ei tohtinud veel ise tikust tuld tõmmata. Kui lõpuks Suur inimene Väikest kuulda võttis ja säraküünla põlema süütas, oli Väikese inimese silmades suurem sära kui küünlas endas. Väike inimene lausa hüppas õnnest. Kuna Väike inimene oli hea südamega, siis tahtis ta oma rõõmu jagada ka ühe teise Suure inimesega, keda ta armastas. Ta jooksis kiiresti tema juurde ja

hüüdis: „Vaata, kui ilus!” ning tõstis käe säraküünlaga kõrgemale, et Suur inimene saaks paremini näha. Suur inimene aga, keda Väike inimene armastas, lõi tal küünla käest ja karjus: „Nii rõve hais – mul hakkab pea valutama!”

Väike inimene seisis kui välgust rabatud. Ainus, mida ta veel läbi pisarate nägi, oli maas suitsev säraküünal...

Jumal, aita, et meie, suured, näeksime väikseid ja oskaksime nendega arvestada.

M.