Poisid on imelikud olevused. Kui nad on noored, peavad vanemad neile välja mõtlema igasuguseid reegleid seoses hammaste pesemise, juuste kammimise ja kaela pesemisega. Mäletan, et lugesin kord ühte koomiksilõiku, kuidas üks ema tabas poisi valetamast, et viimane oli vannis end korralikult pesnud, sest seep oli täiesti kuiv. See oli väga kasulik informatsioon. Edaspidi, kui ma vannis käisin, siis hoolitsesin kindlasti selle eest, et seep oleks märg, isegi kui ma seda ei kasutanud.

Ning siis saabus mu ellu murdepunkt. Kuulsin kord pealt, kuidas üks tüdruk, kellesse olin armunud, rääkis teisele tüdrukule ühest poisist, kes teda välja vihastas, sest sellel olid hambad pesemata ja ta haises higi järele. Sellest piisas. See päev sai pöördepunktiks kogu mu isiklikus hügieenis. Hammaste pesemine ja kaks korda päevas duši all käimine, iga kord umbes 20–30 minutit (rohke seebi ja šampooniga), sai minu päeva lahutamatuks osaks. Nüüd olin ma perekonnale probleemiks hoopis teisel moel. Kuna meid oli kuus, kes me kõik pidime jagama ühte ja sama vannituba, siis ei olnud minu uus pesemisarmastus teistele sugugi meeltmööda. Millest selline radikaalne muutus? Ma olin „armunud” ja mitte miski ei suutnud mind peatada. Ma hoidsin puhtust, sest tahtsin seda, ja mitte sellepärast, et ema oleks mind sõnakuulmatuse korral karistanud. Midagi sarnast juhtub ka siis, kui tuleme Kristuse juurde. Paulus räägib roomlastele, et varem oli neid kammitsenud Seadus. Inimesed võivad püüda teha oma parimat, et pääseda karistusest, kuid nende parim ei oleks ikkagi piisavalt hea. Käsu orjadena ei olnud neil mingit kindlustunnet ega erilist rahu Jumalaga. Kuid kõik muutus, kui nad mõistsid evangeeliumi täiust, sealhulgas seda, mida Jumal oli neile teinud läbi Kristuse. Nüüd sai kuulekus vastuseks armastusele. See oli ümbermuutev armastus, millele andis jõu Jumala Püha Vaim. Kristlased võivad olla vabad Seaduse kammitsast, kuid see vabadus ei tähenda vabadust teha seda, mida käsk keelab (vt Rm 6:1 ja 15; 3:31). Vabadus käsu alt ei paku patu litsentsi. Just vastupidi. Esimest korda oma elus suudavad need, kes on saanud kristlasteks, pidada käsku tõeliselt, sest nad on Püha Vaimu läbi uuesti sündinud. Nüüd ei pea nad enam seisma silmitsi käsuga kui kibestunud legalistid, vaid kui need, kes on armunud ja võivad Taaveti kombel öelda: „Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust!”