Kinni hoidmine on olnud valituid iseloomustav tunnus läbi tuhandete aastate. Mul on seina peal pilt inimesest, kes seisis kaua aega tagasi keskaegse kiriku geograafilise-religioosse-poliitilise võimu ees. See on maal Martin Lutherist seismas kiriku tähtsaimate tegelaste ees ja kõnelemas Wormsi riigipäeval 18. aprilli õhtul 1521. aastal.

Ööl enne seda, kui ta pidi minema tagasi riigipäeva ette ja kaitsma oma teoseid ning usku Pühakirja, kannatas Luther selle all, mida me tänapäeval nimetame paanikahooks. Halvava hirmu jäises haardes varises ta oma väikese toa põrandale, surus piinatud näo vastu maad ja nuuksus musta öösse. „Oh, Jumal, aita Sina mind selle maailma tarkuse vastu. Tee seda… Sina üksi … sest see pole minu töö, vaid Sinu … Oh, Issand, aita mind! Ustav ja muutumatu Jumal, ma ei pane oma usaldust ühelegi inimesele. … Sina oled valinud mind seda tööd tegema. … Seisa mu kõrval oma armastatud Jeesuse Kristuse pärast, kes on minu kaitse, mu kilp ja mu tugev kants.” (J. H. Merle D’Aubigné, „History of the Reformation of the Sixteenth Century”, lk 259)

Pika öö jooksul valas Luther oma hinge Jumalale välja. Viimaks juhiti ta pärastlõunal tagasi keiser Karl V kohtusaali kiriku kõrgete vaimulike ette ning taas küsiti Lutherilt, kas ta soovib oma raamatuid kaitsta või neist lahti öelda. Seekord kaitses noor pastor ja professor ilma hirmu või kimbatuse märgita kindlalt oma usku Pühakirja ning oma tagasihoidlikke pingutusi avaldada tõde, mille ta oli Pühakirjast leidnud. Kui ta oli lõpetanud oma kaitsekõne saksa keeles, nõudsid otsustajad, et ta kordaks sama ladina keeles. Luther tegi seda, kuni ta higise ja kurnatuna lõpetas oma teise kaitsekõne: „Seepärast, kui mind Pühakirja tunnistuse või selgeimate põhjendustega ei veenda, kui mind ei panda minu tsiteeritud lõikude abil uskuma ja kui need ei muuda niiviisi minu südametunnistust, mis on seotud Jumala Sõnaga, siis ma ei saa ega taha midagi tagasi võtta, sest kristlasel on ohtlik kõneleda oma südametunnistuse vastu. Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa, aidaku mind Jumal. Aamen.” (samas, lk 265)

Kuidas sõnastas selle Jeesus? „Pidage kinni sellest, mis teil on, kuni ma tulen.” Vaatamata tugevnevale võimule tugevda oma usku. Ja hoia kõvasti Temast kinni. Sest Kristus, kes seisis Martin Lutheri kõrval, kui ta Temast kinni hoidis, seisab ka sinu kõrval. Kas see pole siis lõppude lõpuks see, mille pärast Ta sind ammu valis?