Lugu räägib farmerist, kes teatas rõõmsalt oma naisele ja lastele, et nende parim lehm on ilmale toonud kaksikud, ühe pruuni ja ühe valge vasika. Ta ütles, et on nii tänulik, et otsustas ühe vasikatest Issandale pühendada. „Me kasvatame neid koos ja kui saabub aeg, müüme mõlemad maha. Ühe kasumi jätame endale ja teise hinna anname Issanda tööle“.
„Aga milline neist on Issanda oma?“ küsis naine.
„Me ei pea selle pärast praegu pead vaevama,“ vastas mees. „Me kasvatame nad üles ühtemoodi, kuni nad on valmis mahamüümiseks.“
Paar kuud hiljem tuli talunik koju väga õnnetuna. Kui ta naine küsis temalt masenduse põhjust, ütles mees, et Issanda vasikas on surnud.
„Aga sa ei otsustanud ju, kumb neist Issandale läheb,“ imestas naine.
„Seda küll,“ vastas mees, „aga paar päeva tagasi ma otsustasin, et Issanda oma on valge. Ja valge vasikas suri.“
See lihtne lugu paneb meid muigama. Aga ära naera liiga laialt, muidu võid naerda enda üle. Liiga paljudel meist sureb alati Issanda vasikas. Kui olukord muutub raskeks, on üks esimesi kohti, kus otsustame kokku hoida, meie panus Issanda töösse. Issanda vasikas läheb alati esimesena.
Miks? oleme sunnitud küsima. Sest me võitleme ikka veel jumal-mammonaga. Me võitleme ikka veel oma lojaalsuse suuna pärast. Meie andmismustrid räägivad valjuhäälselt sellest, mis on meie elus tähtis.
Me peame pidevalt meeles pidama, et me ei saa teenida nii Jumalat kui ka mammonat. Me peame oma finantsprioriteedid korda saama. See ei ole nii raske, niipea kui süda on pööratud õige jumaluse suunas.