„Igale päevale piisab oma vaevast (Igas päevas on piisavalt kurja/häda. KJV)“ on kirjas Matteuse 6:34. Täna huvitab meid sõna „kuri“. Millise järelduse võime teha sellest piiblitekstist? On see käsk patustada, et iga päeva kurjuse mõõt korralikult täis saaks? Mida ütleb see kirjatekst kristlasele? On ju õndsaksiitmise mäel Jeesuse sõnade sihtmärgiks kristlased.

Alustuseks meenutan, et meid palvetama õpetades käskis Jeesus meil paluda Jumalat, et Ta päästaks meid ära kurjast (s ١٣). KJV tõlkes on nii salmides 13 kui ka 34 kasutatud sõna evil (kuri). Kreeka keeles on aga kasutatud kahte erinevat sõna.

Salmis 13 kasutatakse sõna ponēros. Ponēros tähendab kurja, alatut, õelat, allakäinut. Tõesti, Jumala lapsed peaksid iga päev paluma Jumalat, et Ta päästaks nad sellistest iseloomujoontest. Ponēros’el ei tohi olla kohta kristlase elus. Moraalne kurjus ei kuulu kristlase ellu.

Kuid salmis 34 räägitakse, et meile kui kristlastele saab iga päev osaks oma osa kurjust ja vaeva. Kreeka keeles kasutatakse siin sõna kakia. Uues Testamendis kasutatakse seda sõna mure ja õnnetuse kontekstis. Seetõttu ongi see sõna uuemates ingliskeelsetes piiblitõlgetes tõlgitud kui „mure“ või „vaev“. ¹⁵

Milline tähtsus on sellel minu kui kristlase jaoks? Esiteks tähendab see, et kuigi ma võin oodata, et mind vabastatakse moraalse kurjuse paratamatusest, ei lähe minust mööda haigused, loodusõnnetused ega teised hädad, mis kuuluvad meie haige planeedi juurde.

Kristlaseks olemine ei tähenda, et oleme automaatselt kaitstud eluprobleemide eest. Kuid see tähendab, et kui me nende probleemidega kokku puutume, võime usaldada Jumalat. See tähendab, et meil on Isa, kes hoolitseb meie eest viisil, mis ei ole kättesaadav neile, kes ei ole kristlased.

¹⁵ Vrd esimese, 1739. a eestikeelse tõlkega: Iggal päwal saab kül ommast waewast. Toim.