Matteuse 7:12 kuldreegliga oleme jõudnud kristliku käitumise tipuni, mis on võtmeelemendiks piibellikus iseloomu täiuslikkuse definitsioonis. Iseloomu täiuslikkus on Pühakirja esituses oluline element selle kohta, mida tähendab olla Jeesuse sarnane.
Raamatus „Mõtted õndsakskiitmise mäelt“ viidatakse sellele, et „ükski inimene, kellel on tõeline ideaal sellest, mida kujutab endast täiuslik iseloom, ei suuda ilmutada Kristuse kaastunnet ja hellust. Südame pehmendamine, tunnete puhastamine, taevast pärineva delikaatsuse ja sündsustunde andmine on armu mõju“ (lk 135).
Samast raamatust loeme, et „kuldreegli standard on kristluse tõeline standard; kõik, mis sellest vähesem, on pettus. Religioon, mis paneb inimesed madalalt hindama inimolendeid, keda Kristus on hinnanud nii väärtuslikuks, et nende eest iseennast anda; religioon, mis juhiks meid olema hoolimatud inimeste vajaduste, kannatuste või õiguste suhtes, on võlts religioon. .... Kristlusel on sellepärast maailmas nii vähe väge, et inimesed, võtnud endale Kristuse nime, keelduvad Tema iseloomust“ (lk 136, 137).
Kristuse kuldreegli kirjeldusega oleme jõudnud Jeesuse iseloomutäiuse määratluse tuumani. Üks suurtest ja kurbadest tõsiasjadest on, et mõnes adventistlikus ringkonnas on iseloomu täiuslikkus samastatud selliste asjadega, nagu toitumine, hingamispäevapidamine ning selle või teise asja tegemine (või tegemata jätmine).
Milline segadus! Toitumine ja muud adventistliku elustiili elemendid on pigem vahendid eesmärgi saavutamiseks kui eesmärk ise. Jumal tahab, et me oleksime hea tervise juures, et saaksime olla armastavamad, mitte et saaksime olla lihtsalt paremad reeglite täitjad.