Hea sõnum on, et Kristus suri kõigi eest. Halb sõnum on, et mitte kõik ei võta Ta andi vastu.

See tekitabki pinge sõnade „kõik” (Rm 5:18) ja „paljud” (Rm 5:19) vahel. Kas salmis 19 öeldakse, et „paljud” on patused või „kõik” on patused? Paulus vastas sellele küsimusele juba varem, Rm 1:18–3:20, kus on otsesõnu öeldud, et „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest”. Seega, 19. salmis, kus ta ütleb, et „paljud on saanud patuseks”, peab ta silmas kõiki. See viib meid olulise küsimuse juurde: Kui väljend „paljud on saanud patuseks” „ühe inimese sõnakuulmatuse läbi” tähendab, et kõik on saanud patuseks, siis kas ei tähenda väljend „saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks”, et kõik saavad õigeks? Teisisõnu, kas pole lause need kaks osa teineteisega paralleelsed? Jällegi on Paulus sellele küsimusele juba vastanud Rm 3:22–26 ja 5:21, kus ta on selgelt öelnud, et ainult need, kes usuvad Kristusesse, mõistetakse õigeks, lepitatakse ja saavad rahu Jumalaga. Kõik teised jäävad Jumalaga vaenujalale ning on surnud oma üleastumistes ja pattudes (vt Ef 2:1). Seega ei tähenda need „paljud”, kes saavad õigeks, et õigeks saavad kõik, vaid ainult need, kes võtavad vastu Kristuse armuanni.

Õige paralleel oleks seega: „Kõik inimesed, kuivõrd nad on seotud Aadamaga, on patused, ja kuivõrd nad on seotud Kristusega, on õigeksmõistetud.” „Paljud” ei tähenda „kõik”. Õigeksmõistmise tingimuseks on usk. Kuid siiski on väga oluline mõista, et Kristus suri ristil kõigi inimeste eest, kõigi eest, kes on kunagi elanud. Tema ohver andis õigeksmõistmise võimaluse kogu inimsoole. Veelgi enam, Tema andi pakutakse kõigile. Kuid mitte kõik ei võta seda vastu. Mõned otsustavad järgida pigem Aadama teed kui Kristuse teed.

Rääkides küll teises kontekstis, ütleb Ellen White siiski välja sama mõtte: „Kristuse läbi on Jumala armurikkad annid vabalt saadaval kõigi jaoks. Jumal on esitanud oma sõnas tingimused, mida silmas pidades võib iga inimene osa saada igavesest elust – s.o usu kaudu Kristusesse kuuletuda Tema käskudele” (PP 208). Roomlastele 3.–5. peatükis kirjeldatud õigeksmõistmise tingimuseks on armuanni vastuvõtmine usus. Seega, kui jutt on päästest, ei tähenda „paljud” „kõiki”.