Kreeka filosoof Platon polnud kristlane, kuid ta oli innukas inimeste jälgija. Platon võrdles inimese sisemist mina kellegagi, kellel on vaja juhtida kahte hobust: üks neist on kuulekas ja hästi alluv, kuid teine metsik, taltsutamatu ja mässaja. Esimese hobuse nimeks oli mõistus, teise nimeks tunded.
Kuigi Platoni võrdlus ei pruukinud Piibli seisukohast olla täiesti õige, on tema inimprobleemi analüüs üsna lähedane apostel Pauluse omale ja illustreerib võitlust, mida kogeme oma igapäevaelus.
Isegi pöördunud kristlased peavad ikka veel tegelema patu jääkidega oma elus. Meil võib olla uus süda ja uus meel, kuid vana mõtlemis- ja tegutsemisviis on alati pinna all, valmis esile kerkima ja juhtimist enda kätte haarama. Seega peame, nagu Paulus ütleb, iga päev surema (1Kr 15:31). Või nagu kirjutas adventlaulude looja Frank Belden: „Ego on hullem kui üheksa eluga kass ja teda tuleb Sõnaga iga päev tappa.“ Edenev pühitsus on tõesti elutöö.
Inimprobleemide juur on patuse loomuse visadus. Kui ma kogudusega liitusin, arvasin, et sisemiselt tahavad kõik alati teha õiget asja. Ma olin väga pettunud. Avastasin, et mõned arvasid, et nad tegid alati õigesti, aga nad sarnanesid nii väga kirjatundjate ja variseridega, et ma hakkasin mõtlema, kas nad õndsakskiitmiste esimest poolt olid üldse kunagi lugenud. Nende vaimulik ülbus muutis nad lihtsalt teiste suhtes kriitiliseks.
On oluline, et me kristlastena mõistaksime patuprobleemi sügavust oma elus. Alles siis tunneme, et vajame Jumala külluslikku armu nii andestuse kui ka Tema seaduse tõelise täitmise jaoks.