Pärast 2001. aasta 11. septembri tragöödiaid sai vene immigrandi Irving Berlini „God Bless America” („Jumal, õnnista Ameerikat”) tegelikult nagu USA hümniks. Missugune USA kodanik ei laula innukalt refrääni „Jumal, õnnista Ameerikat, minu kallist kodumaad”!

Ja ometi sisaldab Ilmutusraamatu 13. peatüki mõistatuslik prohvetikuulutus ka lugu teisest elukast – võimust, kes kerkis maast esile just sel ajal, kui esimene (või merest pärinev) elukas oli surmavalt haavatud. Ainult et see võim tõuseb esile kaugel Vana Maailma asustuse teelahkmetest. See kahesarvelina tallesarnane loom kasvab üles inimtühjas Uues Maailmas ja temast saab lõpuks maa peal valitsev poliitiline võim, nagu kirjeldab järgnev prohvetikuulutus.

Niisiis, missugune tallesarnane (Kristuse- või kristlasesarnane) ajalooline ülemaailmne võim tärkas (kreeka keeles kasutatud sõna kirjeldab umbrohu kiiret kasvamist) inimtühjal maal, kaugel esimese metsalise (Rooma) võimupiirkonnast tema haavatasaamise ajal (1790-ndatel) ja tõusis seejärel ülemaailmse poliitilise valitsuse positsioonile? Tänapäeval on ainult üks rahvusvaheline võim, mis sobib Ilmutusraamatu 13. peatüki prohvetlike parameetritega.

„Jumal, õnnista Ameerikat” – ja Ta on seda tõepoolest teinud. „Issand on Ameerika Ühendriikide jaoks teinud rohkem kui ühegi teise riigi jaoks päikese all.” („Maranatha”, lk 193) Kuid sünge prohvetikuulutus kujutab traagiliselt selle riigi tulevikku, kus raisatakse jumalikke õnnistusi ja hüljatakse jumalik saatus.

Kuidas võib niisugune enneolematu poliitilise ja religioosse vabadusega riik – mille rajasid asunikud, kes otsisid kuningata riiki ja paavstita kirikut – lõpus nii otsustavalt langeda? Astuda kiriku ja riigi hävitavasse liitu. Võid inimkonna kroonikast näha, missugune hukutav lõikus on järgnenud, kui kirik pöördub õpetuste pealesundimiseks riigi poole. Ilmutusraamatu 13. peatükk kujutab veenvalt, kuidas see riik annab lõpus maailmale volitused kummardada Roomat ja olla sellele lojaalne, „käskides ilmamaa elanikke teha kuju metsalisele, kellel oli mõõgahaav ning kes oli tõusnud ellu”. (salm 14)

Ja mil iganes kirik ja riik koostööd teevad, tuuakse ohvriks süütu – nagu tõestab Jeesuse ristilöömine. Pole ime, et valitud peavad hoidma risti lähedale!