Jeesus oli palveinimene. Uus Testament räägib sageli, et Jeesus eraldus teistest, et palvetada, või veetis terve öö palves.

Vahel palvetas Ta ka avalikult (Jh 17. ptk). Ta ei alahinnanud avaliku palve rolli, kuid Ta uskus ja praktiseeris salajast palvet. Ta vajas eraldi aega, et olla koos Isaga.

Ka meie vajame seda. Me peame astuma kõrvale igapäevaelu muredest ning olema koos Jumalaga. Kirikus, palvekoosolekul ja hingamispäevakoolis käimine on hea, kuid iga kristlane vajab eraldi aega Isa vastuvõtutoas. Me vajame seda, et ülistada Tema nime, tänada Teda Tema headuse eest, tunnistada üles oma patud, paluda jõudu, palvetada teiste eest ning lihtsalt külastada Teda, kes meist hoolib.

Ühesõnaga, igaüks meist peab eraldama püha aja iga päev palvetamiseks oma „varjatud“ paigas. Me peame oma pühenduselu tõsiselt võtma. Peame toitma end vaimulikult, just nagu toidame end ka füüsiliselt, sotsiaalselt või vaimselt. Ja see toitmine võtab aega. Õige toitmine ei ole mõne minuti töö.

Paljud on leidnud, et parim palveaeg on hommikul kohe pärast ärkamist. Nad on leidnud, et kui nende pühendusaeg lükkub hilisemaks, teevad pealetulevad päevased kohustused selle ebakorrapäraseks või suisa võimatuks.

Kui oleme Jumalaga nelja silma all, siis ei tähenda see, et peame Temaga ainult rääkima. Me peame Teda ka kuulama Tema sõnade kaudu Piiblis. See kuulamine peaks olema midagi enamat, kui vaid hommikvalve lugemine, mõni lehekülg E. G. White’i mõnest raamatust või hingamispäevakooli õppetükk. Meil on vaja järgida Ellen White’i nõuannet ning saada Piibli-rahvaks.

Ma olen sellele teemale pühendanud kogu tänase lehekülje, sest üha enam seitsmenda päeva adventiste on haaratud selle maailma asjadest. Tänu sellele on vähem rõhku pandud isiklikule pühendumisele.

Täna on päev see suundumus ümber pöörata.