Hommikumaades lausuti tavapäraselt sõbra koju külla minnes tervitussõnad: “Rahu olgu sellele kojale!” Lahkudes lausuti samad sõnad. Kristuse hüvastijätusõnad on aga hoopis teistsugused. [Tsiteeritud Jh 14:27.] Tema sõnad sisaldavad paljut. Neis on kaugelekanduvus ja need kajavad vastu maailma ääremaa nurkadest. …

Kristus tõi Endaga siia maailma rahu. Ta tuli jagama seda rahu kõigile, kes usuvad Temasse –, et neil võiks olla rahu, mis ületab mõistmise. Tema, maailma Lunastaja, kandis seda rahu Endaga kogu oma maise elu jooksul ja oli nüüd jõudnud aega, mil Tal tuli jätta elu, et see rahu võiks kalli varandusena jääda alatiseks usu läbi Tema järelkäijate südamesse. Ta jättis selle rahu oma jüngritele ning istutab ja hooldab seda kõigi südames, kes selle kohalolu tervitavad. …

Oli saabunud aeg Saatana viimseks katseks Kristust võita. Kristus aga teatas, et Saatanal ei olnud Tema üle mingit voli, polnud ühtki pattu, mis võinuks Ta Saatana võimusesse anda. Saatan ei saanud leida Kristusest midagi, mis helisenuks kaasa saatanlike ettepanekutega. …

Miks tuli pidada selline karm heitlus maailma vürstiga, kui Jeesus oli kogu lapsepõlve, noorukiea ja meheea elanud kooskõlas Jumala käsuga? … Ainsa sõnaga võinuks Kristus Saatana vägesid ohjeldada. Ent Ta tuli sellesse maailma, et läbi teha iga katsumus ja ässitus, mida inimlapsed võivad kogeda ning samas jääda üles ärritamata, jääda kannatlikuks, jääda mitte-kättemaksuhimuliseks sõnas, mõttes või teos. Jumala auks pidi Kristus ohverdama End Isale elava, laitmatu ohvrina. … Langemata maailmad, taevased inglid ja langenud inimkond jälgisid Isa Esindaja – ja täiusliku inimkonna Esindaja – iga liigutust. Tema iseloom oli laitmatu. …

Viimne rünnak oli algamas. Suur võit, mida Kristus taotles, oli selline ühendus Tema valitud rahvaga, mis jätaks Tema koguduse Temaga osadusse ka siis, kui Kristus maa pealt taevasse tagasi läheb. …

Mõnikord saabuvad katsumused meie ellu mitte ükshaaval ega järgne rahu ja vaikuse perioodile; kiusatused saabuvad kõikehaarava lainena, et hävitada kõik enda ees. Katsumused ei tee kristlasest kristlast, vaid lihtsalt kujundavad kristlases Kristuse meelsuse ja tahte, vooruse ja pühaduse elavad põhimõtted. – Käsikiri 44, 1897.