Karikatäis külma vett pisikesele lapsele, et ta janu kustutada, või tõeraamat, et aidata tal mõista, et Jeesus armastab teda – mõlemad saavad kindlasti tasutud. Joe Martin jutustab meile kogemusest, kus laps juhatas teed, et tõde sellesse majja saada.

"Piirkond nägi välja vähetõotav ja tundus ajaraiskamisena, kuid mu peas püsis tsitaat: "Jeesus tunneb meid isiklikult.... Ta teab maja, kus me elame, ning iga sealse elaniku nime. Mõnikord on ta läkitanud mõne oma sulase teatud tänavale teatud linnas, et konkreetsest majast leida üles üks oma lammas." ("Ajastute igatsus", lk 479).

Teadsin, et Issand tahtis, et me sel päeva just seal oleks.

Ühele majale lähenedes kohtasime esiukse kaudu väljuvat naist. Oletasime, et ta on majaperenaine. Ütlesin "tere hommikust", ulatasin talle "Piiblilugude" brošüüri ja hakkasin selgitama, et tegime kristlikku tööd. Ta oli pastori naine ja asus meile kohe seletama, et meil polnud mingit õigust selles piirkonnas olla, kuna sealsed inimesed ei saanud meie raamatuid endale lubada.

Vaatamata ta katsele meid heidutada, pöördusin oma sõbra poole ja ütlesin, et see on just see tänav, millel peame olema. Astusime edasi ja koputasime uksele. Majaperenaine lasi meid rõõmuga sisse ja ostis "Piiblilood" ja "Ajastute igatsuse".

Tundsime ikka, et sellel tänaval on mingi eriline maja, mida me pidime nägema. Jätkasime ustele koputamist, kuni jõudsime majani, mille Issand meie jaoks ette oli valmistanud. Kui pereemaga vestlesime, saime teada, et ta oli mõne aasta eest "Piiblilood" ostnud. Selgitasime, et meil on ka mõned erilised viiteraamatud lapsevanematele.

Ta abikaasa oli tööl ning naine kinnitas, et me vaid raiskame oma aega. Siis sikutas ta üheksa-aastane poeg naist kleidiservast ja ütles: "Emme, osta mõned raamatud." Ema nõustus lõpuks vähemalt neid raamatuid vaatama, ja me esitlesime talle "Piibliviidete raamatukogu".

Siis pöördus naine poja poole ja uuris, mis raamat talle meeldib. Poiss osutas "Jumala armastuse võidukäigule". See meeldis talle, sest rääkis Kristuse teisest tulemisest ja ta lemmikraamat Piiblist oli Ilmutusraamat.

Järsku avastasin end tegemas üht põhjalikumat raamatututvustust, mida üldse "Suure võitluse" kohta teinud olen. Siis tuli mulle meelde. Ta on vaid üheksane. Pöördusin taas kord ema poole ja uurisin, milline raamat talle kõige enam meeldib. Naine palus taas kord poisil öelda, millist tema eelistab. Taas ütles poiss, "see raamat Ilmutusest". Ta uskus, et Jeesus tuleb pea.

Poiss maksis raamatu eest oma hoiupõrsa rahast ja ema kirjutas usus tellimusele alla. Poiss uskus tõepoolest, et Jumal tahtis, et neil see raamat oleks. Palvetasime ja ta tänas meid tulemast.

Järgmisel hingamispäeval jagasin seda lugu oma kohaliku kogudusega. Pärast teenistust anti mulle ümbrik, milles seisis: "Palveta selle väikese poisi raamatu pärast."