Jeesuse sõnum muretsemisest on üllatava lõpuga. Loe veelkord Matteuse 6:25–31. Jälgi mõttekäiku. Jälgi, kuidas õpetus jõuab salmis 33 täiusliku lõpuni. Midagi muud pole tegelikult vaja. Jeesus on kõik ära öelnud.

Kui nüüd mõelda 34. salmile ja selle nõuandele lasta igal päeval muretseda ise enese eest, siis tundub see tagantjärele tekkinud mõttena. Jeesus on lõpetanud oma õpetuse positiivse noodiga salmis 33. Siis aga järgneb 34. salmi negatiivsus, selle üsna segadusseajavad mõtted. Miks lisada 34. salm?

Põhjus näib olevat selles, et kui salmides 25 kuni 33 toodud õpetused on abiks tegelemisel käesoleva murega, siis 34. salm kannab meid tulevikku ja laiendab seda õpetust kogu meie elule.

Jeesus mõistab mure sandistavat mõju nii, nagu enamik meist ei mõista. Enamikule meist meeldib natuke muretseda. Juba siis, kui ma noor olin, panin tähele, et kui mul polnud muretseda ühegi olulise asja pärast, võisin muutuda murelikuks tähtsusetute asjade pärast. Enamik meist hoiab oma „murekarbi“ täis. Muretsemine on eluviis. Ja mõned meist arvavad, nagu oleks vale tunda kergendust. Näiteks isegi pärast seda, kui mõni sõber on tundide viisi meid julgustanud ja aidanud näha, et teatud suuna juures pole midagi karta, võime öelda: „Jah, praegu on kõik korras, aga mis saab homme? Järgmisel nädalal? Järgmisel aastal?“ Ja nii see läheb, kui meie kujutlused manavad esile igasuguseid asju, mille pärast muretseda.

Tulemuseks on, et mure kontrollib meid suuremal määral, kui me seda arvata oskame. See hävitab meie meelerahu ja blokeerib praeguse kasulikkuse.

Jeesus teab, et liiga sageli ei taha me seda probleemi endale tunnistada. Ta tahab meid vabastada murest ja ärevusest nii olevikus kui ka tulevikus. Seepärast lisanduski 34. salm.

Kas poleks aeg heita kõik oma mure Issanda peale? Kas poleks aeg lõpetada aja raiskamine murelike mõtete peale ning võtta aega mõtelda oma Issandale ja jagada Tema armastust? On ülim aeg oma murekarp tühjaks teha.