Kapernauma kalurid Siimon Peetrus ja Andreas olid Jeesusega juba varem kohtunud ja pidasid ennast Tema õpilasteks, kuid endiselt oli nende igapäevatööks kalapüük. Ühel hommikul pesid nad rannal väsinult võrke, kui Jeesus nende juurde tuli ja palus neilt teenet. Tal oli jutlustamiseks nende paati tarvis. Hoolimata sellest, et öine püük oli olnud kurnav ja ebaõnnestus, tuli Siimon Jeesusele meeleldi vastu ja oli Talle n-ö tehniliseks toeks. Tema abivalmidus sai rikkalikult tasutud. Jeesuse juhatuse peale sügavale kohale aerutanud ja seal võrgud välja heitnud mehed said nii tohutu kalasaagi, et nende võrgud rebenesid. Kaks paati olid kalade raskuse all vajumise äärel. Kõige rohkem puudutas see ime Siimon Peetruse südant, aga ka teised mehed olid hämmastunud ja kohkunud.

Kuigi sellest imest võiks järeldada, et kalapüük oligi nende meeste jaoks eriliselt Jumala poolt õnnistatud tegevus, isegi kutsumus, siis Jeesus mõtles sellega hoopis muud. Ta kutsus neid ametit vahetama ja sestpeale inimesi püüdma. Inimeste püüdmine tundub asja sisusse süüvimata isegi vägivaldse terminina, kuid pärast oma surma ja ülestõusmist kordas Jeesus Peetrusele sama imetegu ja sama kutset. Siis sai inimeste püüdmine lahti seletatud kui karjaseamet, „tallekeste söötmine“.

Jeesuse järgimine ja inimeste püüdmine ei ole midagi, mida teha siis, kui miski muu ei õnnestu. Kutse saada inimeste püüdjaks võib tulla maise karjääri haripunktis. Siimon Peetrus ja tema kaaslased oskasid seda kutset vääriliselt hinnata. See on meile eeskujuks.

Issand, me täname Sind, et Sa näitad kutsetes ja igapäevaelus meile oma imelist juhtimist ja armu. Aita meil, nagu Peetrusel, olla avatud ja valmis järgima Sinu kutset, täita oma ülesandeid usaldusväärselt ja avardada oma südant, et püüda inimesi.

Hele Kulp