Sellest lõigust torkavad silma kaks mõtet. Esimene on see, et Aabraham uskus „Jumalasse, kes teeb surnud elavaks.” Teine aga, et Jumal „kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid”. Mida Paulus nende kahe mõttega öelda tahab, millele ta vihjab? Esimene vihje on Hs 37. peatükis, kus prohvet on keset orgu, mis oli täis luid ja Jumal küsib talt, kas need luud peaksid saama elavaks. Peatükis esitatakse nägemus ülestõusmisest. Teine vihje on Jeesuse ülestõusmisele. Jeesuse ülestõusmise taustal räägib Uus Testament korduvalt elu andmisest surnutele. Ja uuesti vihjab Paulus sellele, millised eelarvamused juutidel paganate suhtes olid, ja faktile, et Jumal annab isegi paganatele elu. Aga veel paikapanevam on fakt, et iga inimene (nii juut kui pagan) on ilma Kristuseta „surnud oma üleastumistes ja pattudes” ja need on Jumal teinud elavaks Jeesuses (Ef 2:1) Siin viitab Paulus õigeksmõistmisele kui ülestõusmisele vaimulikust surmast.

Kõik need mõisted olid Paulusel mõtetes. Seal oli veel midagi, mis on tänase teksti tähendusele väga lähedal. Me näeme selle tõlgendust peegeldumas Rm 4:19, kus on kirjas, et „ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda”. Jumal kasutas nende tegevuse lõpetanud organeid ja tõi neist välja elu ning tegi Aabrahamist ja Saarast paljude rahvaste esivanemad.

Viimane tõlgendus sobib ka faktiga, et Jumal „kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid”. See viitab jälle sellele, et Jumal lõi palju rahvaid Saara ja Aabrahami väljastpoolt viljatuna tunduva ühenduse läbi. Selline elu toomine meenutab meile loomulikult ka Jumala üleüldist loomisvõimet. Sarnaselt Aabrahamile teenime ka meie võimsat Jumalalt. Ta võib meid välja tuua vaimulikust surmast ja tuua ühel päeval meie füüsilisest surmast igavese elu. Iga pöördumine on samasugune ime nagu ülestõusmine või loomine. Aabrahamil oli usk Temasse, kellel oli võime kujundada tema elu. Ka meie oleme kutsutud jagama sedasama elukujundavat usku.