Üks sõjaväekaplan kirjeldas kohutavaid purustusi Belgia linna Liege’i pommitamisel Teise maailmasõja ajal. Päästesalgad töötasid neli päeva ja ööd meeleheitlikult, et leida inimesi, kes võiksid veel varemete all elus olla. Just siis, kui nad arvasid, et on juba kõik üles leidnud, kuulsid nad nõrka nutuhäält. Loomulikult ei oleks keegi suutnud nii kaua külmas vastu pidada ja kõige vähem veel laps – kuid see oli imiku hääl. Nad kaevasid sügavamale. Tõepoolest, beebi oligi seal ja kui nad ta välja tõstsid, oli ta ikka veel teadvusel, kuigi ei olnud neli päeva saanud toitu ega vett. Kuidas võis ta elus olla? See oli sellepärast, et ta oli varjul oma ema keha all. See oli emaarmastuse ja ohvrimeelsuse ime. Ema kaardus oma tugeva kehaga lapse kohale ja, kui hoone kokku varises, võttis enda peale langevate kivide raskuse. Kuigi tema suri, jäi laps ellu. Inglise luule laureaat John Masefield kirjutab: “Oh, ema, kui ma sinule mõtlen, on see kui samm Kolgatale.”

See on loomulikult pikk samm. Jeesus suri kõigi inimeste päästmiseks. Tema “loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.” Meie Päästja elu, surm ja ülestõusmine on kõige suurem lugu, mida kunagi räägitud. See muudab iga inimese elu, kes seda vaid lubab. Peale meie pattude pärast suremist tõusis Jeesus surnuist üles, et teha võimalikuks meie õigeksmõistmine. Jumal ei saa õigeks mõista meie patustamist, kuid oma armu läbi saab Ta meid õigeks mõista – meid õiglaseks lugeda.

Jumal ohverdas ennast, et päästa meid, oma vaenlasi – isegi neid, kes Teda vihkavad. “Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused” (Rm 5:8). Seega, kui Jeesus suri meie eest, siis olid need meie patud, mis Tema tapsid. Ta sai “patuks meie asemel., kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees” (2Kr 5:21). Kuidas me saame Teda tänada? Sellega, et elame täna Tema jaoks – üks päev korraga.

H. M. S. Richards, Jr.