Keegi ei tea, kes mõtles välja väljendi: „Parem on süüdata küünal, kui pimeduses sajatada.” Sellest hoolimata on see sobiv ütlus, kui mõtiskleme Ilmutusraamatu 13. peatüki apokalüptiliste prohvetikuulutuste üle. Ennustatud globaalne lojaalsus kahe ülemvõimu vahel (üks peamiselt religioosne, teine peamiselt poliitiline, kuid mõlemad kiriku ja riigi liit) on valitutele piisav põhjus süüdata eestpalve küünal oma valitsuse ja maailma eest. Jumala prohvetlik Sõna on kindlasti rohkem kutse palvele kui vaimulikele relvile.

Ja kelle eest me peaksime palvetama? Paulus kutsub meid tänases tekstis üles palvetama oma poliitiliste juhtide pärast. Presidendid, peaministrid, parlamendiliikmed, kongressiliikmed, kubernerid, linnapead – poliitiliste juhtide nimekiri on üsna pikk. Kuid ka nemad on abivajajad. Tõtt öelda on üle kogu maailma mõjukatel juhtpositsioonidel mehi ja naisi, keda juhib Püha Vaim, et hoida veel veidi pimeduse jõude tagasi Jumala lõpliku missiooni pärast maa peal. „Nii võimukandjate kui lihtrahva juures [on] tunda Püha Vaimu ohjeldavat mõju. See juhib sel ajal veel mõningal määral maa seadusandlust. …Jumalal [on] veel rahva juhtide seas oma esindajaid. … Pühad inglid mõjutavad riigimehi, kes kardavad Issandat, võitlema selliste plaanide [kiriku ja riigi liidu] vastu. Nii hoiavad vähesed inimesed vaos kurjuse võimast voolu.” („Suur võitlus”, lk 438)

Selle asemel et kaevata kiriku ja riigi liidu tiheneva pimeduse üle ja nutta taga riigi põhiseaduslike vabaduste hülgamist, süüdakem oma kodus palveküünal. „Jumal, õnnista Ameerikat” võib ikka olla palve jumalikuks sekkumiseks neil ebakindlail aegadel. Olgu valitud tuntud oma kogukonnas kui mehed, naised ja lapsed, kes armastavad oma riiki ja kes armastavad oma Issandat ning kes selle kahe pühendumise tõttu on palvesõdurid mõlema riigi eest – oma kodumaa eest ja taevariigi eest.

Pimedust on rohkem kui piisavalt. Tõstkem üles Jeesuse valgus.