Ligimene oli Jeesuse-aegsete juutide jaoks nende „oma inimene“. See tähendas teisi juute. Seda määratlust pole raske mõista, kui mõelda nende ajaloole. Juudid olid sattunud vangipõlve, kuna nad olid kummardanud oma kaananlastest naabrite/ligimeste jumalaid. Selle tulemusena otsustasid nad pärast vangipõlvest tagasipöördumist Esra ja Nehemja päevil end hoida võimalikust „reostusest“, vältides suhtlemist mittejuutidega. Nii pidid nad jääma puhtaks. Variseride parteist oli saanud juutide eraldumise juht. Teised rahvad olid vaenlased ja nendega ei tohtinud läbi käia.

Selles kontekstis omandab tähendamissõna halastajast samaarlasest erilise tähenduse. Selles tähendamissõnas on Jeesuse kõige täpsem ligimese määratlus. Jeesus vastas selle jutustusega küsimusele: „Kes on mu ligimene?“ (Lk 10:29) Ja Tema vastus raputas variseride põhimõtete alustalasid.

On märkimisväärne, et Jeesus vastas küsimusele, tuues näiteks samaarlase heateo. Juudid põlgasid samaarlasi, kuna neid peeti ususttaganejaiks – nende religioon oli tõe ja vale segu.

Selles tähendamissõnas räägib Jeesus juudist, kellele Jeeriko teel tungisid kallale röövlid. Mitu juuti möödus temast, kuid ei aidanud oma kaasmaalast. Seevastu samaarlane, vaenlane, tegi – vastupidiselt kirjutamata reeglitele – kõik, et hoolitseda selle juudi eest igal võimalikul viisil. Juut poleks samuti käitunud hättasattunud samaarlasega. Seega illustreerib tähendamissõna vaenlase armastamist. See illustreerib tõelist ligimesearmastust.

Kes on mu ligimene? Iga inimene, kes on raskustes patu, haiguse või mõne muu asja pärast. Kristlase ligimene on iga inimene.

Nii laiendab Jeesus üha meie arusaamist seaduse sügavusest ja avarusest. Kohustusel armastada pole lõppu ega piire.