On imeline palvetada mitu korda päevas ning on hea, kui üksinda palvetamiseks on kindel aeg. Taaniel palvetas Baabülonis kolm korda päevas Jeruusalemma suunas. Tänapäeva kristlased paluvad toidule õnnistust enne söömaasumist ning teevad õhtu- ja hommikupalve.

Kuid ka selles varitseb oht. Palve võib kergesti muutuda formaalseks, nii et see ei tule enam südamest. See saab millekski, mida sa teed teatud puhkudel või aegadel. Selle tulemusena on lihtne pomiseda oma palve kaasa mõtlemata. Minu enda elus on olnud aegu, kus söögi- või õhtupalved on muutunud nii rutiinseks, et ma ei mäletanudki, kas ma olin palvetanud.

Küllap mõned palved peavad olema. Kuid rutiinsel palvel on omad ohud.

Tänases piiblitekstis hoiatab Jeesus meid asjatute kordamiste eest. Ta ütleb, et mõned arvavad, et „neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu“.

Sellised palved on olnud traditsiooniks paljude rahvaste seas.

1. Kuningate 18:26 võime lugeda, et Baali prohvetid karjusid pool päeva: „Baal, vasta meile!“ ja Apostlite tegude 19:34 loeme, kuidas rahvahulk Efesoses kaks tundi järjest hüüdis: „Suur on efeslaste Artemis!“ Ja ka mõned kristlased kordavad mitmeid kordi sama palvet, kasutades selleks roosikrantsi (palvehelmeste) abi. Hindud kasutavad samaks otstarbeks palveveskeid. Protestantismi ajaloo jooksul on sageli arvatud, et palve pikkus on pühendumuse näitajaks.

Jeesus ütleb, et kõik sellised õpetused on väärad. Jumal tahab, et me palvetaksime Tema poole samamoodi, nagu vestleme tähendusrikkal teemal oma parima sõbraga. Me ei hindaks oma edukust sõnade hulga järgi ega kordaks oma soovi aina üle. Ei, me teame, et sõber hoolib ja kuulab. Seetõttu oleme valmis talle avama kogu oma südame.