Eile märkisime, et Jeesus tegi erilisi jõupingutusi, et rõhutada andestuse edasiandmise tähtsust oma mäejutluses esitatud õpetustes. Samuti märkisime, et Jeesus annab sama õppetunni Matteuse 18. peatükis.
Seal esitab Peetrus näiliselt küsimuse, mitu korda ta peaks teisele inimesele andestama. Aga kas see on tema tegelik mõte? Kas see on see, mida ta tõepoolest tahab teada saada?
Need küsimused juhivad meid inimloomuse probleemi keskmesse, selle põhjuse tuumani, miks Jeesus esimeses evangeeliumis kolm korda rõhutas, et andestus, mida Jumal meile annab, on edasiandmiseks teistele. Tõsiasi on see, et Peetrus ei ole niivõrd huvitatud andestuse laiendamisest, kuivõrd selle piiridest.
Peetrus küsis tegelikult kristliku armastuse ja kannatlikkuse piiride kohta. On ju rahustav teada, mis hetkel võin hea südametunnistusega oma ligimese armastamise lõpetada. Ma tahan teada, millal ma olen täitnud oma moraalse armastuse ja andestuse kvoodi, et saaksin puhta südametunnistusega lasta inimestele osaks saada seda, mida nad väärivad. Peetruse pärimise aluseks olevad kõik-liiga-inimlikud küsimused on: „Millal ma võin käega lüüa? Millal on mul õigus plahvatada? Millal ma saan sulle anda, mida sa oled ära teeninud?“
Jeesuse vastus kõigile sellistele küsimustele valmistab pettumuse. Ta vastus ei ole seitse andestust, vaid 70 korda seitse ehk 490. On selge, et kristlase andestusel ei ole piire.
Hea sõnum on, et Jumala andestus minu vastu on piiritu. Selle teine külg on, et minult oodatakse, et ma oleksin sulle sama andestav, kui Jumal on mulle. Jaa, see on raske ütlus. Aga see on tähtis. Nagu homme näeme, annab Jeesus meile särava tähendamissõna, et seda mõtet rõhutada ja et see meile pärale jõuaks.
Tõepoolest tundub, et Jeesus suhtub sellesse andestuse edasiandmisse tõsiselt.