Kristus oli valinud paasat valmistama Peetruse ja Johannese, kes olid harjunud koos töötama. … “Tema ütles neile: “Vaata, kui te lähete linna sisse, siis te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa sinna majja, kuhu ta sisse astub, ja ütelge selle maja peremehele: “Õpetaja ütleb sulle: Kus on võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?” …

Kristus soovis vältida enneaegseid ettevõtmisi, mida võinuksid äraandjad teha näiteks õhtusöömaajale tuleku ja Juudase poolt kavandatule vastamisega. Oli tavapärane, et pealinna elanikud majutasid paasat pühitseda soovivaid võõraid. Jeesuse sõnum kõlas korraldusena. Meile võib näida sobimatu, et need kaks galilealast pidid võõra inimesega niimoodi rääkima. Kuid kõik läks nii, nagu Kristus oli ette öelnud. Jüngrid kohtasid veekruusi kandvat meest. Nad järgnesid talle, astusid samasse majja, kus temagi ja ütlesid edasi sõnumi ning majaisand nõustus meeleldi. …

See oli viimane paasapüha, mida Jeesus koos jüngritega tähistas. Ta teadis, et Tema tund oli tulnud. Tema ise oli tõeline Paasatall ja päeval, mil söödi paasatalle, Ta ohverdati. Ta teadis, et selle sündmusega seotud asjaolud ei lähe jüngritel iialgi meelest.

Kristuse esimesed sõnad pärast laua ümber kogunemist olid: “Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist, sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.” …

Sel viimasel õhtul oli Jeesusel jüngritele palju öelda. Juhul, kui nad olnuksid valmis vastu võtma, mida Ta neile edasi anda igatses, olnuksid nad säästetud südamevalust, pettumusest ja uskmatusest. Jeesus nägi, et nad ei suutnud vastu võtta, mida Tal neile öelda oli. Kui Ta neile otsa vaatas, jäid hoiatusja lohutussõnad üle Ta huulte tulemata. Minutid möödusid vaikuses. Jeesus näis midagi ootavat. Jüngrid tundsid end ebamugavalt. Üksteisele heidetud pilgud kõnelesid kadedusest ja vaidlushimust. … Jüngrid klammerdusid oma lemmikmõtte külge, et Kristus kehtestab nüüd võimu ja astub Taaveti troonile. Südames ihaldas igaüks neist ikka veel kõrgeimat kohta Tema kuningriigis. – Käsikiri 106, 1903.