Jenny Lind (1820–1887) oli võib-olla oma aja suurim naisooperilaulja. Kuulsus ja õnn olid tema käsutuses. Kuid ta jättis oma karjääri, kui ta veel laulis oma parimal tasemel, ja ei naasnud kunagi selle juurde.

Küllap jäi tal nägemata nende lugematute tuhandete aplaus, kes teda imetlesid. Küllap tundis ta pideva tähelepanu ja kuulsuse ning võib-olla isegi raha puudumist. Kuid ta otsustas elada oma ülejäänud elu privaatselt.

Kord leidis üks briti sõber ta rannas istumas, Piibel käes, ja päikeseloojangut jälgimas. Nad ajasid juttu ja vestluses jõuti paratamatu küsimuseni: „Miks sa loobusid laval esinemisest oma edu kõrghetkel?“

„Mida muud ma sain teha, kui iga päev pani mind üha vähem mõtlema sellele [ta asetas oma käe Piiblile] ja mitte millelegi sellisele [ta osutas päikeseloojangule]?“ vastas ta.

Muidugi oleks ta võinud palju teha. Ta oleks kindlasti võinud jääda oma erialale, kuid see oli põhjendatud valik.

Me seisame iga päev silmitsi kriitiliste valikutega. Kõige tähtsamat valikut, mis meil eales teha on, puudutas Jeesus Matteuse 6:24. Me peame iga päev valima, kas lasta Jeesusel olla meie Issand. Iga päev peame pühenduma sellele, et olla Tema teenija.

Meie tänane kirjakoht tuletab meelde, et see valik ei ole mõttetu. Jeesuse valimine tähendab igavese elu valimist. Jeesuse tagasilükkamine tähendab Jumala viha alla jäämist, Tema püha ja armastava viha alla patu hävitavate tulemuste pärast.

Jumala süda pöördub täna minu poole, et ma tuleksin Tema juurde, annaksin oma südame Temale, teeksin Temast tõeliselt oma elu Issanda. Neil, kes seda teevad, on juba igavene elu. Nad on juba osa kuningriigist.