„Lootus” on tähtis sõna Pauluse jaoks. See ilmneb 53 korda Uues Testamendis ja 36 korda tema kirjades. Kirjas roomlastele aga kasutatakse lootust kõige rohkem – tervelt 13 korda! Pauluse kirjades on lootusel kaks erinevat nüanssi. Ühel pool on need, kellel ei ole usku. Ef 2:12 näiteks räägib neist, kes on „võõrad tõotuselepingule, [neil] ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas.” Uuesti, 1Ts 4:13 kirjutab Paulus: „Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust.”

Selles lõigus lohutab ta neid, kellel on usk Jeesusesse, viidates eelseisvale surnute ülestõusmisele. Peale selle sündmuse kirjeldamist ergutab ta lugejaid: „Julgustage siis üksteist nende sõnadega!” (1Ts 4:18). Pauluse jaoks ei olnud neil, kes olid ilma Kristuseta, mingit lootust, kuigi ta ühendab läbi kõigi oma kirjutiste lootuse usuga. Kui neil, kellel ei ole Kristuse usku, ei ole ka lootust, siis neil, kellel on usk, on ka lootus. Kirjas roomlastele leiame mitmeid näiteid Pauluse lootuse positiivse kasutamise kohta.

Need, kellel on lootus, võivad kiidelda „oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele” (Rm 5:2). „Lootus ei jäta häbisse” (Rm 5:5). Piibel kirjutab sellest, kuidas Jumal inimkonnaga läbi käib, nii et meil „oleks lootust” (Rm 15:4). „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!” (Rm 15:13). Paulus sidus lootuse lähedalt usuga Jumalasse. Sama lugu oli ka Abrahamiga, kelle „lootus näis lootusetu”, et Jumala tõotus saab täidetud. See tähendab, et Aabrahami usk ületas tema nägemisvõime.

Ta uskus Jumala tõotusse, vaatamata iseenda ja Saara füüsilisele vormile. See on usk. Ja see on Aabrahami usk. Usk ulatub kaugemale sellest, mida me näeme, kuni selleni, mida Jumal on tõotanud. See on selline usk, mida me kõik vajame, kui ootame „õndsa lootuse täitumist” – Jeesuse teist tulemist (Tt 2:13).

Isa, aita mind täna, et mul oleks Aabrahami lootus, mis näeb nähtavast kaugemale.