Jeesus läks surma Jumala, mitte inimeste, plaani kohaselt. Kristus, kelle roomlased ristile naelutasid, anti tegelikult ristilöömiseks “Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi”. Jumal Isa andis oma Poja nõusolevalt ja Jumal Poeg suri nõusolevalt. Jumal võttis vastutuse enda kanda, Ta valis surma sinu ja minu pattude eest. Ta andis Jeesuse “patuks meie asemel” (2Kr 5:21). Kui Jeesus ristil suri, ei olnud see Jeesuse kingitus Isale – see oli kingitus meile. “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega” (salm 19).

Dr Loraine Boettner tsiteerib raamatus “The Atonement” [Lepitus] juudi õpetlast ja pöördub Ameerika juutide poole, vastates küsimusele: "Kes tappis Jeesuse?" Kirjutatu lõpus ütleb ta, et laiemas mõistes ei ole Jeesuse surm juhuslik. Omakasupüüdlike preestrite ahnus ja Pontius Pilaatuse nõrkus olid vaid juhuslikud asjaolud. Ta ütleb oma raamatus: "Uus Testament õpetab, et Jeesuse surm oli jumalik tegu, et Ta surm oli ohver." Intelligentne Jeesuse järgija ei paneks kunagi süüd juutide õlgadele ega Rooma valitsusele, vaid võtaks enda peale vastutuse Kolgatal toimunud tragöödia eest võrdselt kõigi teiste inimestega maailmas. Dr Boettner jätkab litaania tsiteerimisega: "Kes oli süüdi? Kes tõi selle Sinu peale? Oh häda, minu reeturlikkus on Su hukanud! See olin mina, Issand Jeesus. See oli mina, kes Sinu salgas: mina lõin Su risti."

Kuni meile ei jõua pärale, et meie ise oleme Jeesuse risti löönud, ei suuda me mõista ka Jumala armastust ja päästvat halastust. Jeesust hoidis ristil armastus, mitte roomlaste naelad. Kas me ei peaks vastu rindu taguma ja Jumalalt andestust paluma? Kas me ei peaks Temale elama ja tagasihoidliku kuulekusega näitama, et armastame Teda, kes kõigepealt armastas meid?

H. M. S. Richards, Jr.