Veel kord isikustab Paulus pattu – seekord kui sõjalist agressorit. Sõna, mis on algselt kasutatud sõna „tõuget saama” asemel, tähendab originaalis ekspeditsiooni, eriti sõjalise operatsiooni alguspunkti või lähtekohta. Seega kirjeldab ta pattu kui agressorit, kes juhib inimesi eksiteele. Ja kuidas tuleb patt oma ülesandega toime! Imekspandavalt. Paulus oletab, et patt kasutab käsku oma kurjade plaanide teostamiseks. Siis kasutab ta veelkord Kümmet käsku oma mõtte illustreerimiseks: „Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid.”

Kuidas saab kuri kasutada Jumala head käsku (Rm 7:12) patu tegemiseks? Paulus on varem juba vihjanud sellele mõttele 5. salmis, kus ta väidab, et patt tekitas temas kurja himu. Siin, 8. salmis, teeb ta loogilise järelduse oma varasemale arutelule, et käsk tekitab pattu. Kuidas? Mõtle sellele hetkeks. Tuleta meelde illustratsiooni, mida kasutasime 5. salmi arutelus – seda, et kui keelad väikesel lapsel midagi puutuda, siis tekib temas meeletu himu puudutada seda keelatud asja kas või ühe sõrmega? Meie, täiskasvanute mõistus töötab üsna sarnaselt. Kui ma sõidan keset kõrbe ja näen äkki silti, mis käseb aeglustada kiirust 45 kilomeetrini tunnis, siis küsib minu mõte kohe: „Miks?” ja ma mitte ainult ei tunne end häirituna minu mõistes mõttetust vabaduse piirangust, vaid minus tärkab ka kiusatus mitte kiirust alandada, kuni ma ei näe midagi, mille pärast peaksin aeglasemalt sõitma. Sarnaselt sellega armastab üks mu sõpru illustreerida seda käsu teemat näitega mitte mõelda roosast elevandist. Isegi kui te pole aastaid roosale elevandile mõelnud, siis käsk sellele mitte mõelda paneb teid vastupidi just elavalt selle üle mõtisklema. Paulus väljendab himustamise kohta sama. Käsk mitte himustada tekitab temas just mõtteid himustamisest.

Seega, kuigi käsud on head, paneb patt mitteuuenenud inimest nägema neid kui kitsendusi, nende vabaduse piiramist, ja see põhjustabki pahameelt ja vastuhakkamist. Kui pole midagi, mille vastu võidelda, siis ei ole ka vastuhakkamist. Pauluse sõnade kohaselt ei ole tõeline süüdlane mitte käsk, vaid patt, mis on vaenulik käsu suhtes (Rm 8:7). Patt väänab käsu ülesannet patu paljastamiselt hoopis õhutamisele pattu tegema.