Ma jätsin tänase piiblisalmi algusest ühe lause ära. Tegelikult algab see sõnadega: „Ärge siis saage nende sarnaseks“.
Kelle sarnaseks? Nende sarnaseks, kes 7. salmis arvasid, et Jumal võtab neid kuulda nende sõnaohtruse tõttu.
Ärge olge nagu nemad. Miks? Sest „teie Isa, teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute“.
Selles salmis tuleb sõna „Isa“ tõeliselt esile. Paljud, kes seda teksti loevad, on ka ise isad. Teised jällegi emad. Mitte keegi meist (kui me oleme normaalsed) ei sunni oma lapsi härdalt anuma seda, mida nad elus vajavad. Tegelikult me ei luba neil manguda ja vinguda, et oma tahtmist saada. Me ei taha sellist manipuleerimist juurutada.
Peale selle oleme oma laste vajaduste osas üsna targad. Sageli teame sedagi, mida nad loodavad, mida kardavad või igatsevad. Me teame seda juba sellest ajast, kui olime ise lapsed, ning loomulikult ka seetõttu, et oleme kasvatanud neid erilisi lapsi juba väikesest peale. Tavaliselt teame, mida nad vajavad.
Aga meile meeldib, kui nad seda küsivad. See on märk tunnustusest, et me oleme nende hoolitsevad ja kaitsvad vanemad. Peale selle näitab see, et nad austavad meid. Oluline on, et nad ütleksid „palun“ ja „aitäh“. Nende palumine ja tänamine on neile meeldetuletuseks, et me armastame neid. Loomulikult ei anna me neile kõike, mida nad paluvad. Mitte kõik, mida nad ihaldavad, ei oleks neile hea.
Meie suhe Jumalaga on paljuski sarnane terve vanema-lapse suhtega. Vahe on vaid selles, et Jumal teab tõepoolest kõike, mida me igatseme ja mis on meile hea.
Ta ei taha, et me oleksime kerjused, vaid Ta tahab, et tuleksime oma palvetega Tema juurde lugupidavalt. Meie Isa täidab rõõmuga meie vajadused kõige tervemal ja abivalmimal viisil.
See, et Jumal on meie Isa, on Uue Testamendi üks tähtsamaid õpetusi. Täna on meil vaja näha Teda pigem armastava Isana kui kättemaksuhimulise kohtumõistjana. Ta on Jumal, kes hoolib piisavalt, et vastata meie palvetele.