Jaakobuse ja Johannese soov istuda Kristuse trooni kõrval, paremal ja vasakul, äratas teiste jüngrite pahameele. Tõsiasi, et kaks venda söandasid paluda kõrgeimaid kohti, ärritas kümmet nii, et tekkis võõrdumise oht. Nad tundsid, et nende üle otsustati vääriti, et nende ustavust ja talente ei hinnatud. Juudas oli Jaakobuse ja Johannese vastu kõige karmim.

Kui jüngrid ülemisse tuppa astusid, oli nende süda täis pahameelt. Juudas surus end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Juhul, kui üldse oli olemas mingit kõrgeimat kohta, kavatses Juudas selle endale saada. Arvati, et see koht oli Kristuse kõrval. Ja Juudas oli äraandja.

Tekkis veel teinegi lahkmeele põhjus. Pidusöökidel oli tavapärane, et teener pesi külaliste jalgu ja ka sel korral olid ettevalmistused selleks talituseks tehtud. Veekann, kauss ja rätik olid olemas, kuid ühtki teenrit polnud kohal ning jüngritel tuli seda toimingut nüüd ise teha. Iga jünger aga otsustas haavununa, et ta ei taha täita teenri osa. …

Silmitsedes jüngrite häiritud nägusid, tõusis Kristus lauast, võttis seljast ülekuue, mis oleks liigutusi takistanud, võttis rätiku ja sidus selle vööle. …

Juudas oli esimene, kelle jalgu Jeesus pesi. Juudas oli juba sõlminud kokkuleppe anda Jeesus preestrite ja kirjatundjate kätte. Kristus teadis Juudase saladust, kuid ei paljastanud teda. Ta igatses teda päästa. Tema süda nuttis: Kuidas ma saan sind jätta? Kristus lootis, et Tema tegu pesta Juudase jalgu puudutab eksinud jüngri südant ning säästab ta truudusetu teo tegemisest. Hetkeks sai Juudase süda tõesti liigutatud ja ta tundis soovi sealsamas oma patt üles tunnistada. Kuid ta ei tahtnud ennast alandada. Kahetsuse asemel paadutas ta oma südame. Juudas ei avaldanud vastuseisu Kristuse enesealandusele. Kristuse tegu pahandas teda. Ta arvas, et juhul, kui Jeesus Ennast niiviisi alandada suudab, ei saa Ta olla Iisraeli kuningas. …

Kui Juudas oleks kahetsenud, oleks isegi temale andestatud. Kristuse lepitusveri oleks ära pesnud süü tema hingelt. Kuid enesekindla ja ennastülendavana hindas ta kõrgelt omaenda tarkust ning leidis oma teguviisile õigustuse. – Käsikiri 106, 1903.