Kui pastor R. H. Pierson, Peakonverentsi kunagine president, oli Lääne-Indias, õhutas ta üht oma arstist sõpra Kristust vastu võtma isiklikuks Päästjaks.

“Tunnen end hästi, “ ütles arst. “Mul ei ole praegu vajadust täielikult usule keskenduda. Mu tervis peaks olema hea veel vähemalt 20 aastat. Tule 15 aasta pärast tagasi ja räägi siis minuga lunastusest. Sellega on veel küllalt palju aega. Praegu tahan ma elu nautida.”

Arstil läks sootuks meelest elu ebakindlus. Ta unustas verikusesusega troopikapalaviku lisaks paljudele muudele asjadele, mis võivad läbi lõigata inimelu niidikese. Ei kulunud 20 aastat, vaid 20 päeva, kui seesama arst oli hauas – ettevalmistamatuna kohtuma oma Jumalaga.

Miljonid inimesed kaasajal on nii hõivatud igapäevase eluga, selle nautimisega, mida nad nimetavad vabaks ajaks või lihtsalt oma isekat ja sõltumatut teed minekuga, et nad unustavad tähtsaima. Tegelikult, ütlevad nad, võivad nad ühel päeval pöörata ette uue lehekülje. Ühel päeval, nagu ütles see arst, kuulavad nad Jumalat ja võtavad Jeesuse vastu oma isiklikuks Päästjaks. Kuid see üks päev ei saabu iialgi. Nad lahkuvad siit elust ilma Jumalata, ilma Kristuseta, ilma lootuseta (Ef 2:12).

Tänase salmi ülesehitus näitab, et Pauluse anuv pöördumine pole suu- natud eeskätt mitte-kristlastele, vaid kristlastele. Paulus, kirjutades neid ridu kogudusele Koristoses, ütleb: “Aga olles Jumala kaastöölised, manit- seme me teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks...Ma ütlen teile, nüüd on ülisoodus aeg! Nüüd on päästepäev!” (2 Kor 6:1,2 NIV).

Patuse jaoks on lunastuse vastuvõtmise kutse põlgamine kurbloolus. Ja veel suurem kurbloolus on kristlase jaoks “võtta vastu Jumala arm ilmaasjata” - elada ensele, selle asemel, et elada Jeesusele, meie lunastuse autorile. Uurige täna oma südant ja pidage teiegi meeles, et “täna on ülisoodus aeg! Ennäe, täna on päästepäev!” Siis võtke kinni Jeesuse käest ja elage Temale täna. Praegu on aeg! Tänane päev on teie “päästepäev”.



H. M. S. Richards, Jr.