Tänase loo räägib mina-vormis Tadaomi Shinmyo Jaapanist: "Minu isa, Yoshio Shinmyo, sai Teise maailmasõja ajal sõjaväeteenistuses olles tuberkuloosi. Ta pere pühendas kõik oma vahendid sellele, et muretseda kalleid ravimeid haigusega võitlemiseks. Kuid tulutult. Kui isa tervis halvenes ja halvenes, otsis mu ema lohutust ja mõtet oma mittekristlikust religioonist, kuid ka see ei suutnud aidata.

Mu isa suri 34aastaselt, jättes mu ema, kes oli 27, lesena ja kahe poja emana maha. Ma olin kuueaastane ja mu vend, Kanji, oli vaid kahene. Isa sissetulekuta läksime ema, mu vend ja mina vanavanemate juurde, elama koos mu ema vendade ja õdedega. Mu ema hakkas tegema õmblejatööd, et oma väikese pere eest hoolitseda. Kuna ta töötas varahommikust hilisõhtuni, jäi tal väga vähe aega minu ja mu venna õpetamisele ja distsiplineerimisele.

Mu ema seisis silmitsi mitme probleemiga ja mina olin üks neist. Minust oli saanud taltsutamatu laps, kes valmistas meelehärmi talle ja kõigile teistele, kes kodus olid. Ma sain pidevalt oma vanavanematelt, onudelt ja tädidelt noomida. Nad kõik kritiseerisid mu ema, öeldes, et ta pole oma poegadele hea ema. Mu ema konsulteeris õpetajatega, kuulas loenguid ja luges palju raamatuid lapsevanemaks olemise kohta, üritades meeleheitlikult oma probleemidele lahendust leida.

Ühel päeval külastas mu ema ta kooliaegne sõbranna, kristlasest daam, ja ütles, et Jeesuse Kristuse usk võiks teda aidata. Kuna see sõbranna käis pühapäeva pidavas kirikus, kutsuti mu ema kirikusse kaasa. Mu ema pidi aga tööl käima igal päeval, väljaarvatud sellel päeval, mil polnud elektrit – siis oli tal vaba päev. Juhtus nii, et elektrit polnud laupäeviti. Mu ema sõber ütles: "Ära muretse, ma tean ühte kristlikku kirikut, kus inimesed käivad laupäeviti! Ma tutvustan neid sulle." Niiviisi sai mu ema seitsmenda päeva adventistidega tuttavaks.

Peagi pärast seda, kui ta kirikus käima hakkas, külastas meid üks kirjandusevangelist, kes müüs emale mõned ajakirjad ja raamatud. Koguduse pastor alustas emaga piiblitundide pidamist. Mu ema armastas seda uut kogudust, võttis Kristuse vastu ja otsustas end ristida lasta.

Ristimise ajal jäin aga mina raskelt haigeks ja mind pandi ohtliku haiguse tõttu haiglasse. Mu ema palvetas: "Issand, kui mu poeg peab surema, siis ma aktsepteerin seda, kuid kui Sa ta elu säästad, pühendan ma ta Sinule."

Pärast selle palve palumist sain ma imekombel terveks ja võisin juba kuu aja pärast koju tagasi pöörduda. Ma olin sel ajal neliteist aastat vana ja ei mõelnud sellele, et Jumal mind terveks tegi. Vastupidi, ma uskusin, et see oli arstide ja kaasaegsete ravimite tegu, et ma tervenesin. Samal ajal, et pereprobleeme ära hoida, pidas ema hingamispäeva salaja." /järgneb/