Räägi veel lootusetust olukorrast! Sarnane lõik ilmub Heebrealastele 11. peatükis – suures usupeatükis. „Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda..” Kaks mõtet kooruvad välja, kui loeme Rm 4:19 ja Hb 11:11, 12: surelikkus ja usk. Elujõuetus mõlemas potentsiaalses vanemas. Elujõuetus igal pool! Siiski väidab Paulus, et Aabrahami usk ei nõrgenenud, kuigi inimlikust perspektiivist vaadates paistis pärija sündimine olevat täiesti võimatu. Usk ei sule silmi elu reaalsuse ees. Aabraham sai täiesti aru oma keha võimetusest ja oma naise olukorrast. Need faktid raskendasid olukorda. Kuid usk ei piirdu ainult inimliku hinnanguga, sest nagu loeme Roomlastele 4:17, on Jumal see, kes teeb elavaks surnud ja kutsub „esile olematuid asju otsekui olevaid” (Moffatt).

Aabraham sai usu läbi aru, et ainult Jumal võib anda elu sinna, kus seda ei ole. Leon Morris märgib, et „arvestades nende kehalist olukorda, ei olnud paaril normaalsel, inimlikul moel võimalik lapsi saada ning Jumala tõotuse uskumine sellises olukorras oli rohkem kui passiivne nõustumine tavapärases religioosses hoiakus; see oli sügava usu aktiivne väljendus.

Me võime küsida: mida tähendab Aabrahami kogemus minu jaoks? Kõigepealt tähendab see, et ma ei peaks rajama oma usku praegusele reaalsusele, mida ma enda ümber näen. Kas kogudus tundub surnud olevat? Kas tundub, nagu Kristus ei tule kunagi tagasi? Kas näib, et mu jõetud pingutused ei ole midagi väärt 6 miljardi inimese hulgas?

Vastus kõigele ülaltoodule on „jah”. Aga usk – minu usk – võib ületada need reaalsused kuni ülima tõsiasjani, et Jumal täidab oma tõotuse vaatamata kõigele, mis tundub olevat lootusetu. Sellest räägibki meile Aabrahami usk ja lootus.