Lugu Maarja Magdaleenast peaks meile kõigile tuttav olema. Lugu abielurikkumiselt tabatud naisest, keda ootas kividega surnuks viskamine. Teistele hoiatuseks. Kirjatundjad ja variserid olid varmad kohut mõistma – vaatamata sellele, et nii mõnigi neist oli minevikus tema teeneid kasutanud. Võib-olla just tänu sellele. Kadugu see naine, kes meie südametunnistust rõhub. On ju tema see, kes ilmselgelt süüdi on. Surmani süüdi. Oma patuse ahvatlusega, oma olemasoluga. Kõrvaldagem patu põhjus ja kõik on jälle hästi. Varsti ei mäleta teda enam keegi.

Kui sageli tundub meile, et meie eksimuste ja patustamise põhjuseks on teine inimene. Tema olek, suhtumine, käitumine. Tema olemasolu. See inimene ahvatles mind ebaaususele, ebaõiglusele, moraalitusele. Ilma temata oleksin ma kindlalt seisma jäänud. Unustame, et patt saab alguse meie südamest. Meie uuestisündimata südamest. Kristusele üleandmata südamest.

Risti valguses saab kõik hoopis teise tähenduse. Kristuse valgus toob nähtavale meie südame salajasimad sopid. Selle sopa ja mustuse, mille oleme ära peitnud. Iseenesegi eest. Varjanud end vabanduste viigilehtede taha. Järsku on kõik teisiti. Meil ei ole enam vabandusi. On vaid võimalused ja valikud. Kas süda kõvaks teha ja noruspäi minema jalutada. Või Tema armastusse murduda. Teda oma südamesse lasta. Tema poolt uuendatud südamega teisi emmata. Andestada ja armastada nii nagu Tema tegi. Kristuse armastuse valgust teie päeva!

Ainus, mida teha saame, on loota Tema armule.

Annely Toews