Kas sa tõesti usud seda? Kuidas võiks ükski juudi poiss Pauluse päevilt, kes oli üles kasvanud jumalakartlikus perekonnas, iialgi elada ilma Seaduseta?

Paulus ei väida siin, et ta ei teadnud varem käsust midagi, vaid ta pigem rõhutab, et ei olnud varem teadvustanud endale selle tõelist jõudu ja tegelikku sügavust ja seetõttu ei tundnud enda isiklikku patusust. Näiteks Kirjas filiplastele 3:6 tuletab ta meelde neid aegu, kus ta pidas end „laitmatuks käsuõiguse poolest”. Nagu rikas noor valitseja, õnnitles ta end, et oli juba noorest põlvest peale täitnud käsuseadust (Mt 19:20). Ja nagu ka palvetav variser, võis ta olla tänulik, et ei olnud niisugune patune nagu teised inimesed (Lk 18:11).

„Ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu.” Kui Paulus lõpuks mõistis käsu kogu tähendust ja täit jõudu, siis sai käsk tema jaoks elavaks ning just siis mõistis ta, et on tõepoolest patune. Kui tal oli peas näiteks käsk mitte himustada, siis äkki mõistis ta, et on haaratud enesekesksusest. Et tegelikult ei olnud ta sugugi nii laitmatu, nagu arvas end olevat. Sellel hetkel virguski patt temas ellu. Patt oli loomulikult kogu aeg temas olnud, kuid alles käsu täielikus valguses suutis ta esimest korda ära tunda, mis see tegelikult oli. Enam ei saanud ta ignoreerida selle olemasolu. Et ta oli näinud käsu tõelist sügavust, mõistis ta ka, et oli tõeliselt patune, hoolimata oma patusest uhkusest pidada end õigeks.

Ja tulemus? Ta suri. See surm ei ole kristlase surm patule, millest Paulus rääkis Rm 6:2, vaid surm oma vaimulikule uhkusele, enesekindlusele ja eneseusaldusele. Ta mõistis oma lootusetust. Käsk jättis ta hätta, kui ta sellest tõeliselt aru sai. Pauluse kogemus on iga inimese kogemus. Kõik peavad jõudma punkti, kus nad surevad oma isiklikule õigusele, oma võimele käsu nõudeid ise täita, oma võimele päästmine ise ära teenida. Selles punktis hakkavad nad tundma vajadust Kristuse õiguse järele, mis kataks nende viljatuse. Seega juhib käsu tegelik valgus meid Kristuse kui ainsa lootuse juurde.