Isa, mitu korda ma pean õndsakskiitmiste juurde tagasi pöörduma? Kas see ei lõppegi ära? Kas minu ebaõnnestumistel ei tulegi lõppu? Kui ma vaatan oma kiusatust mitte ainult mõista kohut teiste üle, vaid olla nende vastu rangem kui enda vastu; kui ma vaatan oma suutmatust otsida Sind ja Sinu väge nii, nagu ma peaksin; ja kui ma ei suuda kogu ülejäänud elu täielikult elada Sinu kuldreegli järgi, tunnen ma uuesti oma vaesust vaimus. Taas kord kurvastan ma oma puuduste pärast ja jälle täidab mind Sinu juuresolekul alandlikkus. Taas tulen Sinu juurde näljase ja janusena õiguse järele.
Isa, kas Sa ei tüdine kunagi sellest, et ma ebaõnnestunult Sinu juurde tulen? Ma imetlen Sind, et Sa ei tüdine. Ma kiidan Sind kadunud poja loo eest. Ma tänan Sind, et iga kord, kui keegi tuleb pattu kahetsedes Sinu juurde, on taevas pidu.
Tänan Sind valmisoleku eest kuulda minu palumise, otsimise ja koputamise palvet. Tänan Sind valmisoleku eest täita minu pidev vajadus armu järele, Sinu valmisoleku eest toimetada mind uuesti õige teeotsa peale.
Isa, mingis mõttes oleme koos Sinuga pika tee ära käinud sel jalutuskäigul õndsakskiitmise mäel. Mu teadmised Sinust on nüüd suuremad ja oskus Sind järgida on kasvanud. Kuid on veel midagi, milles ma ei ole alates 1. jaanuarist edasi liikunud. Ma vajan ikka veel sama palju Sinu jõudu, sama palju Sinu andestust. Palun rahulda mu nälga ja janu, kuid samas palun säilita mu nälg ja janu Sinu õiguse järele.
Seitsmes samm
Kristlase
pühendumine
Matteuse 7:13–29