Maarja Magdaleena lähenes Jeesuse hauale. Ta oli võidmiseks lõhnasalve ja -rohtusid kaasa võtnud. Sarnaselt päevaga, mil ta Jeesuse jalgu võidis ja neid oma juustega kuivatas. Jeesuse, kes ta surmast oli päästnud. Veelgi enam, kes oli ta õigeks mõistnud. Nii võimatu ja arusaamatuna tundus talle tookord Jeesuse käitumine. Maarja teadis, et juudi seaduste järgi vääris ta surmanuhtlust. Jeesus õpetas pühakojas ja pidi seadusi tundma. Aga Ta oli naisele armu osutanud. Kristuse armastus oli Maarja olemuse ja elu muutnud. Siis olid variserid Jeesuse ristile naelutada lasknud ja Maarjalt kogu lootuse võtnud.

Ja nüüd oli Jeesus hauast kadunud! Liiga palju oli Maarja jaoks juhtunud, ta ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Meeleheide tulvas temast üle. Järsku see hääl – nii tuttav ja armas: „Maarja!” Jeesus, õpetaja! Sa oled siin! Vaid hetkega tärkas meeleheitest uus lootus. Jeesus oli jälle temaga. Jeesus oli üles tõusnud ja surma võitnud. Jeesuses ja Jeesusega oli kõik võimalik!

Soovin, et meilgi oleks selline usalduslik ja armastav suhe Kristusega nagu Maarjal.

Jeesus on ka meie eest surnud ja meid patust lunastanud. Meile uue elu ja uued võimalused andnud. Tänagem Teda selle eest!

Annely Toews