Tänane lugu jõuab meieni Robert L. Lagrone'i kaudu. See toimus siis, kui ta oli Kolumbia uniooni liidu kirjastusjuht. Siin on ta kogemus: "Ühel päeval tundsin, et Püha Vaim suunab mind tööle Yorki, Pennsylvaniasse. York on suur linn ning mind häiris sealt läbi reisides, et liidul polnud õnnestunud sellesse linna kogudust rajada.

Ühel reisil peatusin seal ning jagasin kolm tundi kirjandust ning kirjandusevangelistide reklaammaterjali. Vähem kui nädalaga vastasid kaheksa inimest posti teel materjalide küljest rebitud kaartidega ning soovisid teavet meie kirjanduse ning piibliuurimiste kohta. Tahtsin neile huviavaldustele vastata, kuid iga kord, kui plaanisin minna, tuli midagi ette, mis mind takistas.

Ühel õhtul, kui reisisin Baltimore'i, Marylandi, tundsin mõjutust saata üks kirjandusevangelist sellesse piirkonda sooviavaldustele vastama ning mulle tulid kohe pähe Jesse Sanders ning ta naine, kirjandusevangelistid Baltimore'ist. Võtsin nendega ühendust ning nad olid õhinal valmis minema.

Vaid mõne nädalaga leiti mitu huvitatud perekonda ning alustati piibliuurimisega.

Järgneva kolme kuu jooksul osales iganädalastel piibliuurimistel kakskümmend neli kuni kolmkümmend inimest. Peagi pidid nad leidma endale kogunemiskoha. Sandersid üürisid Allegheny Ida liidu kirjastusosakonna abiga suure saali, et piiblitunde pidada. Liit saatis evangeelseid koosolekuid pidama pastor John Trusty Harrisburgist, Pennsylvania kogudusest. Ta tegi Sandersitega koostööd ning koosolekute lõpus ristiti 36 inimest.

Palju aastaid üritas liit Yorkis, Pennsylvanias, edutult kogudust rajada, kuid 1986. aastal avati kirjandusevangelismi tulemusena seal Tõe Pühamu SPA kogudus. Sanders kutsub seda ime-koguduseks.

Sandersid Allagheny Ida liidust on enam kui kakskümmend kaheksa aastat kirjandusteenistuse valdkonnas töötanud ning kuna nad on umbes seitsmesaja inimese ristimisega seotud, siis on nad Jumala eesmärgi ellu viimise tšempionid.

Kirjandusevangelistid on tõepoolest hingede võitjad!" Pühendunud ja ustavatel kirjandusevangelistidel pole suuremat rõõmu kui näha ristimisele tulemas inimesi, kelle pärast nad on töötanud ja palvetanud. See on kirjandusteenistuse ainsaks eesmärgiks ning peaks selleks alati jääma. See on kogemus, mida keegi ei saa kunagi võtta nendelt, kes on haaratud sellesse Jumala pühasse töösse.