„Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.“ (Apostlite teod 2:3, 4) Püha Vaim, võttes tulekeelte kuju, langes kokkutulnute peale. See oli sümbol jüngritele antavast annist, mis võimaldas neil soravalt kõnelda keeltes, mis seni neile tuttavad polnud. Tule ilmumine sümboliseeris ka seda tulist indu, millega apostlid pidid töötama, samuti väge, mis pidi nende tööga kaasas käima.

„Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all.“ (salm 5) Juudid olid laiali pillutatud peaaegu kõigisse asustatud maailma osadesse ning oma pagenduses olid nad hakanud kasutama teisi keeli. Paljud neist olid parajasti Jeruusalemmas, et võtta osa usupühadest. Kogunenute seas olid esindatud praktiliselt kõik tuntud keeled. See keelte erinevus oleks olnud suureks takistuseks armuõpetuse kuulutamisele, seepärast kõrvaldas Jumal ime läbi apostlite küündimatuse. Püha Vaim saatis nende jaoks korda selle, mida nad ise poleks suutnud saavutada kogu eluaja kestel. Nüüd võisid nad kuulutada evangeeliumi tõdesid ka teistes maades, kõneldes korrektselt nende inimeste keelt, kelle heaks nad töötasid.

See imeväärne and oli maailmale veenvaks tõendiks, et nende missioon kannab taeva pitserit. Sellest hetkest peale oli jüngrite keel puhas, lihtne ja korrektne, ükskõik kas nad kõnelesid oma emakeeles või võõrkeeles. − „Apostlite teod“, orig lk 39, 40.