Matteuse 6:9–13 on üks meie Issanda kõige tähtsamaid õpetusi. Me leiame siit ja Luuka 11:1–4 Meie Isa palve. Luuka evangeeliumis olid jüngrid tulnud Jeesuse juurde sooviga, et Ta õpetaks, kuidas palvetada. Lõpuks tuletasid nad Jeesusele meelde, et ka Ristija Johannes oli oma jüngreid õpetanud palvetama.

Siin on tähendusrikas mõte. See tekst mitte ainult ei rõhuta palve osatähtsust, vaid ka seda, et on võimalik õpetada palvetama. Ja Jeesus nõustub selle eeldusega, kui ta hakkab neid palvetama õpetama.

Palve pole lihtsalt hulk sõnu, mida me kiretult või kirglikult pomiseme. Ei, palvel on oma kord ja struktuur.

Seda uurime põhjalikumalt homme. Täna tahame mõelda palve tähtsusele isiklikus elus.

Palve teema toob meie ette ühe kõige elutähtsama ja väljakutseterohkema valdkonna, mis on seotud kristliku eluga. Üks autor on märkinud, et „palve on kahtlemata inimhinge kõrgeim tegevus. Inimene on oma ülevaimas ja kõrgeimas seisundis, kui ta kohtub põlvedel silmast silma Jumalaga.“

Sama autor märgib, et miski, mida me kristlikus elus teeme, pole lihtsam ja loomulikum kui palve. Enamikul teistest kristliku elu aspektidest on vasteid mittekristlaste seas. Isegi inimestel, kes pole kunagi Jeesust kohanud, võib olla enesedistsipliin ja huvi heategevuse vastu. Kuid see pole nii südamest tuleva palvega.

Kuidas on lugu suhtlemisega sinu ja Jumala vahel? Kas sulle meeldib Temaga rääkida nagu sõbraga või tunned end Tema seltsis ebamugavalt? Kas sul on Talle midagi öelda? Nüüd on üks oluline küsimus. Mõnel inimesel on Jumalale väga palju öelda, kui ta palvetab avalikult, kuid peaaegu mitte midagi, kui palve on salajane. Tundub, et palve on vaimuliku elu mõõdupuu. Just selle kaudu saame selgeks, kas me tõepoolest armastame Jumalat.

Issand, oleme aru saanud palve tähtsusest ja palume koos jüngritega: „Õpeta meid palvetama!“