Uues Testamendis on mul kaks lemmiktegelast – Maarja ja Marta, Laatsaruse kaks õde Betaaniast. Kui erinevad nad olid. Marta oli väsimatu edasirühkija. Ta oli hoolikas kõigi argikohustuste ja pisiasjade suhtes. Ta kandis hoolt, et kõik saaks tehtud ja õigesti tehtud: et söögid oleksid külalistele kohased ja saaksid valmis õigel ajal, et maja oleks puhas, riided pestud, et kõik laabuks õigesti. See kõik puudutas teda; ta oli päris mures. Kui seda tänapäevasemalt öelda, oli ta ärevil ja murelik.
Ja siis Maarja. Maarja, nagu mina teda oma vaimusilmas kujutan, oli nagu liblikas, kes lendleb lillelt lillele. Ta veetis palju aega elu roosiaias. Ta oli rohkem huvitatud asjade ilust ja suhetest kui sellest, et kõik õigel ajal tehtud saaks.
Ja sellest tekib kahe õe vahel hõõrdumine. Jeesus oli tulnud Betaaniasse ja Marta oli kutsunud Ta õhtusöögile. See ajas ta päris pöördesse. Kõigele vaatamata oli vaja voodid teha, põrand pühkida, toit osta ja valmistada, ja... Koleeriline Marta oli ülepeakaela sukeldunud tegemistesse.
Aga kus on Maarja? Seal! Ja ei tee midagi! Lihtsalt istub Jeesuse jalge ees, kuulab ja naeratab! Kas ta ei tea, et kõik peab valmis saama? Kas see ei lähe talle sugugi korda?
Marta oli murelik, ta oli päris mures. Liiga hõivatud. Liiga hõivatud, et isegi Jeesuse jaoks aega võtta.
Jeesus annab talle kerge noomituse ja ütleb otse, et Maarja oli teinud tähtsama otsuse. Ta ei öelnud Martale, et ta ei koristaks ega teeks süüa, vaid et ta oma prioriteedid selgeks teeks.
Nii Maarja kui ka Marta omadused on vajalikud. Töölisi on vaja, kuid parimal juhul võtavad töölised aega, et olla esmalt koos Jeesusega.