Aastaid tagasi elas üks Jamaica noormees oma sugulase juures, kelle hoole all oli suur tükk kinnisvara. Ta avastas sugulase kodust palju huvitavaid romaane; ja kuna talle romaanid meeldisid, luges ta nad kõik läbi ja päris nõbu käest ega tal poleks rohkem häid raamatuid lugeda anda. Too saatis noormehe raamaturiiuli juurde, kuid viimane vastas, et oli juba kõik läbi lugenud, mis riiulil huvitavat oli.

Nõbu läks siis ühe kirstu juurde ja võttis sealt raamatu. Noormees tegi raamatu lahti ja avastas, et tegu oli religioosse raamatuga. Kuna tal oli veidi aega üle, otsustas ta seda lugeda. Ta leidis raamatust mitu piibliteksti ning kui ta neid oma Piibliga võrdles, tuli välja, et need olid õiged. Raamatu pealkiri oli "Hommikukuulutajad". Ta saatis kirja, milles palus rohkem kirjandust, ning talle saadeti "Prohvet Taaniel" ja "Patmose Nägija".

Keegi hakkas talle saatma ka ajakirja "Adventist Review", mis käis tal veel mitu aastat hiljemgi. Keegi tundmatu isik saatis talle pidevalt raamatuid. Peagi väsis ta seitsmenda päeva adventistide kirjandusest ära ja Saatan suunas ta piibliuurimiselt eemale.

Varsti pärast seda läks ta oma tädile külla. Jällegi otsis ta lugemismaterjali. Riiulit seirates avastas ta seal "Tänapäev prohvetikuulutuste valgel". Ta küsis, kas võib raamatut laenata.

"Jah," vastas tädi. "Võta aga. Üks mees käis siin ja pani mind selle eest kolme dollarit maksma."

Noormees otsustas taas kord, et lõpetab seitsmenda päeva adventistide raamatute lugemise. Kuid Issand juhatas teda ning 1921. aasta aprillis võttis ta ühel õhtul jälle Piibli kätte ja palus Issanda juhtimist. Sel õhtul võttis ta vastu otsuse Jumalat järgida. Ta jäi terveks aastaks omaette. Kümme kuud pärast hingamispäeva pidama hakkamist nägi ta oma elus esimest korda seitsmenda päeva adventistist pastorit. Kaks kuud hiljem sai ta ristitud.

Peagi külastas teda liidu töötaja ja pidas kaks koosolekut, mille tulemusena pandi alus Claremont'i kümneliikmelisele grupile. Ei läinud kaua, et see grupp kasvaks sajaliikmeliseks koguduseks.

See noormees läks koos mitme teise koguduseliikmega välja ja lõi veel kaheksa kogudust. Vaid mõne aastaga suutis ta tuua ristimisele enam kui tuhat kakssada inimest. Hiljem sai temast üks Jumala töö juhte. Ta ei saanud kunagi teada, kes müüs "Hommikukuulutaja" ja "Tänapäev prohvetikuulutuste valgel".

"Jumala kadunud talled on kõikjale laiali pillutatud ja töö, mida nende heaks tegema peaks, on unaruses. Tänu mulle antud valgusele tean, et seal, kus praegu töötab üks raamatuesitleja, peaks neid olema sada" (Ellen G. White, "Kolportööritöö", lk 25).