Eile tõdesime, et Matteuse 7:1 „ärge mõistke kohut“ tähendab mitte hukka mõista ega püüda teistele motiive omistada, kuid see ei tähenda, et kristlased ei peaks inimestesse erinevalt suhtuma.

Täna uurime erinevust konstruktiivse kriitika ja ülikriitilisuse vahel. Tõene kriitika selle sõna parimas tähenduses on suurepärane asi. Kuigi see juhib tähelepanu vigadele, on selle peamine eesmärk muuta midagi paremaks. See on eelkõige konstruktiivne, mitte hävitav. See tuleneb soovist aidata teist inimest. Selle eesmärk on kristlik.

Jeesus ei mõista siin (Mt 7:1) hukka konstruktiivset kriitikat. Pigem sihib Ta neid, kes on ülikriitilised. Ülikriitilisus on oma olemuselt negatiivne, see naudib arvustamist kui niisugust. Ülikriitilised inimesed naudivad teistes vigade leidmist. Nad paistavad lootvat, et leiavad mingi süü. Nende kõrvad on avatud viimastele kuulujuttudele, mida nad kohe teistele edasi annavad. Ülikriitiline vaimsus ei küüni kristliku vaimsuseni. See vaimsus sarnaneb rohkem Saatanaga, „meie vendade süüdistajaga“ (Ilm 12:10).

Üks lihtsamaid viise ülikriitilise vaimsuse iseloomustamiseks on märkida, et see on ١. Korintlastele ١٣ määratletud armastuse vastand. See on ebasõbralik, kade, kiitlev, ebaviisakas, ülbe, pika vihaga, ta rõõmustab teiste vigade üle. Ühesõnaga, teistes vigade ja eksimuste leidmine annab õela ja moonutatud rahulolu. See on vaimulik haigus.

Innukas ülikriitilise kohtumõistmise vaimsus tunneb naudingut, kui kuuleb kellegi kohta midagi ebameeldivat. See on suhtumine, mis leiab kellegi teise tõsisest veast naudingut. See ei küüni armastuseni, mis seisab Jeesuse iseloomu keskmes.

Me kõik võitleme nende kiusatustega. Ja me kõik vajame Jeesuse jõudu, et neid ületada. Me vajame täna Tema vaimu. Mul on täna Tema vaimu vaja. Ma tahan minna eemale kõigist kohtumõistmise vormidest, mille Jeesus hukka mõistab.