Isa, raske on uskuda, et me oleme Sinuga koos nii mitu kuud õndsakskiitmise mäel kõndinud. Siin me oleme aasta lõpus ja meie teekond on peaaegu lõppenud.

Me mäletame seda väidet, et meil pole tuleviku pärast midagi karta, välja arvatud juhul, kui peaksime unustama, kuidas Sa oled meid minevikus juhtinud (Life Sketches, 196). Me mõistame, et see lõik on peamiselt avaldus sellest, kuidas Sa oled juhtinud oma lõpuaja kogudust selle ajaloos, kuid me näeme, et selle mõtted kehtivad ka meie isikliku elu kohta.

Aita meil mitte unustada, kuidas Sa juhtisid meid läbi õndsakskiitmiste ja selgitasid olulisi elemente, mis peavad leiduma iga kristlase iseloomus. Ja aita meil meeles pidada suurepärast võimalust, mille Sa oled meile andnud: olla igapäevaelus tunnistajaks kui läbi imbuv sool ja särav valgus.

Kuidas võiksime kunagi unustada Sinu suurepärast selgitust seaduse sügavuse kohta, kui Sa kirjeldasid kristlase õigust? Ja veelkord tänu Su nõuannete eest vagaduse kohta, kui mõtleme palvele, andmisele, paastumisele ja muudele vagadustegudele. Oleme tänulikud ka selle eest, et Sa mõtled meile seoses meie materiaalsete muredega, kui loeme Sinu võrratut nõuannet, mis puutub meie prioriteetidesse ja muretsemise mõttetusse. Ja lõpuks tahame Sind tänada nõuannete eest meie suhete kohta teistega.

Meie jalutuskäik on olnud õnnistus. See ei ole olnud valutu, kuid see on olnud jalutuskäik, mille käigus oleme kasvanud Sinule sarnasemaks.

Nüüd oleme valmis Sinu järeldusteks, Issand. Mõistame, et Sa tahad oma sõnumi lõpetuseks rääkida meie maksimaalsest pühendumisest. Meie kõrvad on Sinu sõnadele avatud. Mõistame, et meie pühendumise üle otsustamine on alles ees. Tahame olla igati valmis, et meie valikud saaksid Sinu heakskiidu.