Paulus teatab, et Aabraham oli „täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud”, et Tema võib anda talle Saaraga poja (vt 1Ms 17:6). Hästi, aga Paulus, mida sa teed 1. Moosese raamatuga? Sealt me loeme, kuidas pärast tõotust „Aabraham heitis silmili maha, naeris ja ütles oma südames: „Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?””

Siis pakkus see hea esiisa Jumalale võimalust kitsikusest pääseda sel teel, et Ta pikendaks Ismaeli (tema poeg Haagariga) eluiga tõotuse asemel (1Ms 17:17, 18). Selle mõtte juures ilmub Jumal ja ütleb: „Siiski, su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak. Ja ma teen temaga lepingu, igaveseks lepinguks tema soole pärast teda!” (s. 19)

Nagu me eile täheldasime, peame nägema Aabrahami usku dünaamilise ja kasvavana. Esmalt tegi ta seda, mida meist enamik oleks teinud – ta naeris! Üleüldse, inimese vaatenurgast oli tõesti Aabrahamile ja Saarale öeldu küllaltki naeruväärne. Mina isiklikult pole veel päris 100aastane ja mu naine pole veel 90, aga ma arvan, et mõistan, miks Aabraham võis naerda. Nagu sa tead, on ju olemas mõned elu tõsiasjad...

Aabraham oli meie sarnane. Usk ei tulnud talle mitte lihtsamini kui muule inimkonnale. See polnud tema jaoks automaatne. Ta tundis neid samu probleeme ja reaalsust, mida meiegi. Ometi ta usk kasvas, nagu me võime näha – ta lasi tõotuse märgina ümber lõigata kõik oma suurperes olevad meesterahvad veel enne, kui Iisak oli eostatud (s. 22–27). Tõotuse andmisest 1Ms 15:15-s kuni selle täitmiseni 1Ms 21:2-s möödus aastaid. Nende pikkade aastate jooksul pidi Aabraham maadlema kahtlusega. Kuid ta usk kasvas ja Jumal sai teda tugevdada (Rm 4:20, 21).

Kui Paulus ütleb meile, et Aabraham oli „täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud”, siis rääkis ta Aabrahami küpsest usust, mitte tema hetkelisest reaktsioonist. Nagu üks kirjanik ütleb:”Uskmatus on hetkeline, usk on püsiv.”