Mõned inimesed, nagu ka Paulus enne pöördumist, näevad inimlikku pingutust kui päästeteed. Pauluse ja iga teise põlvkonna variseride kohta võib öelda, et nad püüavad meeleheitlikult oma patuprobleemi lahendada, et nad oleksid õiged Jumala ees.

Võtame näiteks Martin Lutheri (1483–1546). Enne kui ta Kirjast roomlastele avastas õigeksmõistmise usu kaudu, veetis ta augustiinlaste mungana terveid öid, vaevates patukahetsuses oma keha. Ta püüdis lõplikult välja juurida iga patu, mille suhtes tal kunagi oli kiusatus olnud. Kuid pattudel ega kiusatustel ei tulnud lõppu. Niipea, kui ta oli justkui edu saavutanud, pidi ta kahetsema uhkust, mida ta selle üle tundis. Luther otsis lakkamatult südamerahu, kuid askeesiga ei leidnud ta seda kunagi.

Sarnane lugu oli Antoniusega (251–356 pKr), kes paastus, elas ilma magamata ja piinas oma keha. Umbes 20 aastat elas ta kõrbes „lakkamatus võitluses kuradiga“. Kuid ka siis ei jõudnud ta lahendusele lähemale, kui oli olnud alguses.

Paulus hoiatas meid selliste pühaduseni jõudmise katsete viljatuse eest. Rangete variserlike eluviisidega Paulus ise leidis rahu ja võidu alles siis, kui oli vastu võtnud Jeesuse ohvri Kolgatal. Pole ime, et kui Paulus leidis Kristuse kui oma Päästja, tundus kogu ta endine elu väärtusetuna. Lõpuks leidis ta selle, mida otsisid Luther ja Antonius ning praegu otsime meie. Jeesus ütleb igaühele meist: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! … sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!“ (Mt 11:28–30)