Tänase salmiga on apostel teinud täisringi arutluses, mida ta alustas 7. salmis, kus kujutles oma vastaseid küsimas, kas Seadus on patt. Ta purustas selle mõtte oma tavapäraste „Mitte sugugi!”- või „Kindlasti mitte!”-väljenditega. Aga ta esitab ka teise vastuse meie tänases salmis: mitte ainult, et Seadus ei ole patt, vaid vastupidi, käsk on „püha, õige ja hea”.

Patt võib olla käsku kuritarvitanud ja patused võivad olla seda valesti rakendanud, nagu Paulus rõhutab Rm 7:8–11, aga see ei peegelda mingilgi moel käsuõpetust ennast. Apostel laseb lugejail aru saada, et süüdlane on patt, aga käsk ise on nii hea, nagu üks asi veel olla saab. Peatüki ülejäänud osa pühendabki ta Seaduse ülistamisele, nimetades seda „vaimulikuks” (s. 14) ja „heaks” (s. 16), ning lisab, et „sisemise inimese” poolest on tal käsust hea meel (s. 22). Kõige selle valguses ei jää mingit kahtlust, et Paulus suhtub käsuõpetusse äärmiselt positiivselt. Tema positiivsed tunded Seaduse olemuse suhtes on sama selged kui negatiivsed tunded Seaduse väärkasutuse suhtes. Pauluse poolt väljendatu on kooskõlas Vanas Testamendis toodud lõikudega, kus ülistatakse käsuõpetust. Näiteks Psalmis 19 ütleb Taavet: „Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks. Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi. Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged; 11 need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi” (s. 8–11).

Või nagu üks autor selle sõnastab: „Fakt, et käsk teeb patu ilmsiks, tõstab esile ja mõistab hukka ning toob patusele surma, ei tee käsku ennast veel kurjaks. Kui inimene mõistetakse õiglaselt hukka mõrva eest, siis ei ole ju midagi viga seadusel või nendel, kes selle täitmist läbi viivad. Süüdi on see, kes seda seadust eiras.”

Paulus, pöördunud kristlane, armastas ikka Jumala käsuseadust. Alles nüüd nägi ta, kuidas nii tema kui ka paljud teised olid Seadust kasutanud sellel eesmärgil, milleks Jumal seda kunagi ei olnud kavandanud. Aga kui seda õigesti kasutada, siis on käsk tõesti „püha, õige ja hea”.