Enamikule evangeelsetest kristlastest on võib-olla kõige tähelepanuväärsem tänases lõigus see, et Jeesus üldse soovitas paastuda. Siiski on seda väga lihtne ära rikkuda. Vaata, kuidas paljud juudid tegid seda masinlikult. Ja need probleemid taasleiutati keskaegses kirikus.

Pane tähele, et Jeesus ei öelnud, et ära paastu, vaid „kui sa oled paastumas“. Ta ootab, et Tema jüngrid paastuksid, nagu Ta ootab, et nad annaksid almust ja palvetaksid. Varases koguduses oli paastumisel kindel koht, sageli ühenduses palve ja tähtsate otsustega. Lahendus tava suhtes, mida on kirikus valesti kasutatud, ei ole selle kõrvaleheitmine ja teise äärmusse minek, vaid muutuste tegemine selle praktikas ja teostamine viisil, mis viib vaimulike tulemusteni.

Arvestades aegu, milles elame, peaksid ehk adventistid paastuajale uuesti otsa vaatama. Võib-olla peaksid need, kes otsivad elustumist, taasärkamist ja reformimist, paastumise küsimuse uuesti läbi vaatama.

Paastumine ei pea olema rutiinne, perioodiliselt läbiviidav mehaaniline tegevus. Vastupidi, selle põhiline kasutamine on nende erandlike olukordade puhul, kus meil peab olema selge mõistus ja puhas süda, kui otsime kogu hingest Jumalat.

Paastumist ei tohiks vaadelda kui automaati, millesse pistad sendid sisse ja välja tulevad jumalikud hüved. Samuti pole see eesmärk omaette. Pigem on paastumine füüsiline vahend spirituaalse eesmärgi saavutamiseks, kui hing maadleb iseenda ja Jumalaga. Paast on üldiselt loobumine toidust või teatud liiki toitudest terveks päevas, kuid tõeline paastumine võib tähendada ka loobumist muudest asjadest või tegevustest vaimulikul eesmärgil. Osaliselt on paastumise eesmärk puhastada oma elu kanalid, et saaksime palves ja mõtiskluses tõhusamalt kohtuda Jumalaga. Jumal tahab, et me oma elu olulistes ja kriitilistes punktides tuleksime Tema juurde ja kohtuksime Temaga.