Kui mõtlen elule, siis valdab mind tänutunne. Selle eest, et ma üldse saan siin praegusel hetkel kõndida. See on kink! Et mind loodi, et olen sündinud just siin ja nüüd, ei ole minu valik. Ei. Ja see tekitabki tänutunde. Keegi Suurem, palju suurem kui minu mõistus, elu ja kõik, mida üldse näinud ja tajunud olen, on mind ise kutsunud. Tol hetkel, kui mind ellu kutsuti, ei olnud ma sellest teadlik. Lihtsalt sain eostatud, arenesin, sündisin siia ilma, mis mulle täiesti võõras ja arusaamatu. Isegi karm. Külm oli ja nälg oli, kuid täiskasvanud püüdsid mulle seda kõike eluks vajalikku anda, nii hästi kui just nemad, kelle hoolde usaldatud sain, seda oskasid, suutsid või tahtsid.

Mind kutsuti. Ei mäleta, et oleksin vastanud jaatavalt. Seega ei ole ma siiatulemise eest vastutav. Küll aga siinolemise eest.

Mind ja sind kutsus seesama Isik, kes on maapõuest kutsunud esile kaljud, kõrgeimad mäetipud, kutsub pilvist esile piisad või helbed, terad või uduloori, kes kutsub taeva alla ka vikerkaare ning loob lindudele nende teekonna lõunamaale ja tagasi ning lauluviisi, kutsub lõvipoegi ja pisikese ussikese maapõuest päikse kätte, siis olengi osake loodusest, loodu.

Janne Kütimaa