Ristimine on täiuslik sümbol suremisest vanale eluviisile ja ülestõusmisest uuele elule. C. H. Dodd märgib kohaselt, et ristimine „vee alla vajutamise läbi on nagu matmisviis, veest tõusmine on nagu ülestõusmine.”

Tänane tekst on üks Uue Testamendi selgemaid salme ristimise tähenduse kohta. Ristitud ei ole mitte ainult „maetud koos Temaga” vesisesse hauda, aga nad „tõstetakse” vesisest hauast üles, nii nagu Jumal tõstis Kristuse surmast üles. Iga teistsugune ristimise viis ei väljendaks mingil moel seda sümboolikat. Ja tegelikult, kui Pauluse ajal oleks ristimist teostatud mingil muul moel kui vettekastmise teel (näiteks vett piserdades), siis ei oleks Paulus seda illustratsiooni kasutanud. Ta ei olekski saanud seda kasutada, sest sel poleks mingit mõtet olnud. Kuid vee alla kastmine väljendab täiuslikult surma, matmist ja ülestõusmist, mille kristlased läbi teevad, kui nad saavad Kristuse ihu osaks.

Kui Rm 6:3 rõhutab ristimise tähendust kui välist sümbolit kristlase suremisest vanale eluviisile, siis salm 4 viib selle sümboli selle negatiivsest tähenduseset edasi positiivsesse. See tähendab, et ristimine ei tähista mitte ainult suremist vanale patusele eluviisile, vaid tähistab ka ülestõusmist uuele, Jumala printsiipidel põhinevale elule.

Paulus ütleb, et nii nagu Kristus üles äratati, nii äratatakse ka meid, et „meiegi käiksime uues elus”. Sõna „käima” on siin olulise tähtsusega, sest see väljendab jätkuvat suhet Jumalaga, kuid veelgi enam väljendab see eesmärgi olemasolu. Igal teekäijal on eesmärk. See mõte tuleb eriti selgelt esile 1Jh 1:6, 7: „Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.” Ja veel: „Kes ütleb: „Mina tunnen Teda”, ega pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. Aga kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me oleme Tema sees. Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas” (1Jh 2:4–6 1968. a tõlge; KJV: „…on kohustatud käima sama teed, mida Tema käis”). Paulus rõhutab Roomlastele 6. peatükis, et kristlased käivad oma uues elus koos Jumalaga – nad käivad Jumala teed. Nende jaoks on võimatu käia patuteed.