Mind ümbritses hulk jumalateenistusest osavõtjaid kõrges kaunistatud ja värvilises hindu templis Madurais Indias. Püüdes haarata enda jaoks võõraid vaateid, helisid ja lõhnu, liikusin kaasa koos voogava inimjõega. Aga kui me nihkusime sisemise pühapaiga poole, näitasid märgid seinal ja vaimulike signaalid selgelt, et ma ei saa kaugemale minna. Ainult õige kasti asjasse pühendatud inimesed surusid edasi. Kas ei pane imestama? Kas ka meie elame väljaütlemata, kuid endastmõistetavas kastisüsteemis – suvalistes arvamustes, millega (isegi alateadlikult) paneme inimesed kenadesse (või mitte nii kenadesse) karpidesse, kirjaga „parem” või „halvem”, kuigi me pole hindud?

Kasti võib tekitada haridus või selle puudumine. Mõned inimesed panevad oma akadeemilised saavutused ekslikult isikliku või intellektuaalse üleoleku arvele (ja nõuavad, et nende tiitlit tunnustatakse), unustades äärmiselt targa Jumal-inimese, kes ei saanud kunagi formaalset haridust. Majanduslik olukord satub kiiresti kastimõtlemise alla. Aga võttes arvesse vastupandamatut pretsedenti, kui Jumal sai äärmiselt vaeseks, et päästa sinu- ja minusugused – kuidas saaks isiklik jõukus olla isikliku väärtuse täpne näitaja? Positsioon (koguduses või kogukonnas) võib manduda kastiväärtuseks. Jeesuse päevil palvetasid kõrgemad vaimulikud „kirikuhäälega”, kuid Jeesuse tähendamissõna variserist ja tölnerist paljastas valulikult tõe, et positsioon ja koht ei tähenda, et lähed kirikust koju Jumalast õigeks mõistetuna. Kastidesse paigutamise aluseks võivad olla ka isiklikud arvamused. Kogudused, mis on sõna otseses mõttes jumalateenistuste eelistuse erinevuste tõttu lõhestunud („Sina teeni Jumalat omal moel ja mina teenin Teda Tema moel!”) näitavad, kui hävituslikult võimekas võib olla isiklik eelistus. Ja kuidas on meie peene teoloogiliste erinevuste kastisüsteemiga? Kas peaksime armastama inimesi, kellel on teistsugune teoloogia või peaksime avaldama ja kuulutama oma arvamusi ja kriitikat, saates kirju või vähemalt saates e-kirju igal aadressil, mida suudame välja kaevata?

Olgem ausad – erapooletuse vaenlane on välja mõelnud lõputud nimekirjad moodustest ja müüridest, et meid kuratlikult lahku viia. „Las nad lähevad kuhugi mujale − meil pole neid siia vaja!” Oh, on küll, hüüavad nii Jaakobus kui ka Jeesus. Kuninglik seadus ja üheteistkümnes käsk ning Kolgata on äärmiselt selged – Jumala väljasirutatud käed on kõigi jaoks ja ka meie peame kõigi jaoks olema. Kas ei tee see siis Eliihu palvet õigeks valitute palveks?

„Issand, ma ei taha olla erapoolik.” Aamen.